Anne&Stiili esileedi - Tiina Kruus

 

Tiina Kruus on Anne&Stiili peatoimetaja ning ajakirja eelkäija Anne esimene peatoimetaja. Stiilne ajakirja kuninganna räägib lähemalt meedia maastikule sattumisest. Ajakirja visioonist ning enda inspiratsioonist.

Kust olete pärit ning milline on teie haridustee?

Olen pärit Kohtla-Järvelt. Lõpetasin Kohtla-Järve esimese keskkooli (toim- Nüüd Kohtla-Järve Järve Gümnaasium). Hiljem õppisin Taru Ülikoolis ajakirjandust, sest ammustel aegadel sai Eestis õppida ajakirjandust ainult seal. Sattusin ajakirjandusse juhuslikult. Nimelt läksin eesti filoloogia eksameid tegema ja sattusin ajakirjanduse kandidaatidega samasse ühikasse. Nad olid niivõrd lahedad ja eristusid massist, et otsustasin ajakirjanduse kasuks. Jätsin eksamid pooleli ning läksin tööle. Hakkasin portfoolio kogumise jaoks kirjutama kohaliku ajalehe jaoks. Järgnevalt sain sisse Tartu Ülikooli.

Milline oli teie lemmik aine?

Kui mina õppisin erines õppeprogramm praegusest. Nõukogude aegses ülikoolis õppisime erinevaid poliitaineid ja sõjalist ettevalmistust, millele lisandusid ka ajakirjanduse alale omased õppeained. Samas meil olid väga head õppejõud. Osa nendest õpetab siiamaani. Näiteks Marju Lauristin.

Kuidas sai Teist Anne ja hiljem Anne&Stiili peatoimetaja?

Töötasin 1995 aastal Eesti Ekspressis ning tegin ajalehe nädalalõppu lisa, mille nimeks oli Crème (Kreem). Tegu oli tänapäevaste nädalalõppu lisade lootega, mis sisaldas toidu ja staari lugu. Hiljem kasvas nendest teemadest välja eraldiolev ajakirjavihik Anne. Sellise nime valiku tegime, sest soovisime naise nime, kuid mis tähendaks ka midagi veel (toim- anne- talent). Ta oli küll Ekspressi vahel, kuid olemuselt oli tegu naisteajakirja algega. Mulle väga meeldis seda teha. Mulle hakkas tunduma, et ajakiri elaks ennast ka ise ära, kuid ülemused polnud sellega nõus. Otsustasin sealt ära minna.

Paar aastat oli ilmunud moepõhine ajakiri Stiil. Ajakirja omanikud pakkusid mulle peatoimetaja kohta. Annet ei lubatud eraldi ajakirjaks teha, samas Stiilis pakuti mulle vabu käsi. Töötasin seal peatoimetajana. Hiljem hakati looma Eesti ajakirjade ühistoimetust ning mina tegelesin uute ajakirjade käiku andmisega. Tegin seda tööd mitmeid aastaid, kuid hiljem mõistsin, et uusi ajakirju pole enam vaja ning minul pole midagi teha. Läksin sealt ära. Sattusin Eesti Päevalehte ning tegin nädalalõppu lisa. Eelmisel sügisel tekkis Anne&Stiilis selline seisukord, et siia vajati uut peatoimetajat. Ja ma tulin.

Mille tooksite välja Anne&Stiili 2013 aasta novembri numbrist?

Toimetuse riiulil raamis seisab must-valgest fotosessioonist „Vaiki, kui võid“ foto. Lisaks riiuli küljes rippuvad kogu fotosessiooni pildid. Pildiseeria jaoks kasutati maskuliidseid riideesemeid ning ehteid. Ühel portreepildil on modelli suu suletud Zara kaelaehtega, mis kannab edasi sõnumit, et osa naisi üritatakse vaikima panna kallite ehete ning  raha abil. Novembri ajakirja lisana ilmus meeste kosmeetika- eri Aadam, mis on saanud väga head vastukaja.

Kuidas kirjeldaksite Anne&Stiili visiooni?

Annet&Stiili on väga raske teha, sest Eesti on nii väike turg. Välismaised ajakirjad võivad keskenduda küllaltki kitsale auditooriumile, aga Anne&Stiil peab katma väga laia auditooriumi. Meie sihtgrupiks on 25-45 aastased linna naised, kes tunnevad huvi moe ning ilu vastu, on aktiivsed ja loodavad ajakirjast leida inspiratsiooni enda elu paremaks elamiseks. Kõike seda arvesse võttes peame konkureerima veebiga. Näeme ajakirja, kui mõnusat ja inspireerivat meelelahutust.  Meie ajakirja nägemuseks on naine, kes võtab hommikul kohvi tassi või õhtul veini klaasi, seab end mugavalt sisse ja veedab kvaliteetselt aega ajakirja lugedes.

Milline on olnud 2013 aasta kõige edukam ajakirja number?

Kõige edukamaks oli number, mille kaanestaariks oli Lenna Kuurmaa. Uskusime, et seda numbrit ootab edu, sest kaanepersoon on tohutult populaarne. Staare, keda inimesed niivõrd armastavad ja kes on vastuvõetavad suurele rahva hulgale pole Eestis palju. Lenna oli olnud kaua lapsega meediast eemal ning huvi tema tegemiste vastu oli väga suur. Meie lugejatele väga meeldivad suvised ja lihtsad kaaned.

Mis teid inspireerib?

Mind inspireerivad filmid, silmapaistvad fotod, huvitavad lood näiteks välismaistest ajakirjadest. Fotograafia on niivõrd arenenud, et andekad inimesed suudavad leida ja tabada tavalisi hetki, kuid need näevad väga imelised välja.  Mulle väga meeldivad Kadri Kõusaare pildid. Fotograafia ei ole erialalt tema number üks asi, kuid tal õnnestub jäädvustada imelisi maastikuid. Tahan tulevikus temalt mõne pildi osta. Autos on viimasel ajal mänginud Vaiko Epliku viimane plaat, mis on juba pähe kulunud. See mulle tõesti väga meeldib. Minu vanaks kireks on kokkamine. Ma ei tee väga keerulisi roogi, kuid olen väga nõudlik toidu osas. Mulle meeldivad värsksed toorained.

Kes on teie lemmik moelooja?

Tänapäeval nimetavad end liiga paljud disaineriteks. Kui inimesel on piisavalt raha, kaks õmblejat ja nad silgerdavad nö moodi, pole veel päris disainerid. Tõesti on disainereid, kelle loomingut ma imetlen. Mulle meeldib nende kommunikatsioon. Alati ei tarvitse meeldida stiil, sest mina ise eelistan väga minimalistliku riietumisstiili. Suureks lemmikuks on Pohjanheimo lihtsus. Mulle väga meeldib Karolin Kuusiku ja Tiina Talumehe pühendumus. Ma pole küll piisavalt naiselik Tiina Talumehe kleitide jaoks. Mulle väga meeldib uustulija Mardilson, kes on väga moodsa ja nutika mõtlemisega. Samuti meeldivad mulle mõned Piret Ilvese asjad. Tallinna moenädalalt paneksin Erika Pranno naiste ülikonnad kohe selga. Need nägid väga Armanilikud välja. Mulle väga meeldib üks brand, mille nimeks on COS. Hiljuti avati selle brändi pood ka Soomes.

Töövarjupäev Anne&Stiili toimetuses

Vihmasel ja kõledal 21.novembril mind ei häirinud piiskade lirtsumine ning viiekümnes hallis varjundis taevas, sest kätte oli jõudnud töövarjupäev Anne&Stiili toimetuses. See päev, mida olin pikki silmi oodanud. Olin nii ärevil, et vaevu suutsin oma emotsioone talitleda. Üheks päevaks sai minust Anne&Stiili peatoimetaja töövari. Leppisime kokku, et tulen kohale kella 8-ks või 9-ks. Sattusin toimetusse päeval, mil arutati siis veel tuleva  Ilulemmikute gala 2013 üle, mis toimus Lennusadamas Titanicu näituse pardal. Tiina Kruus lubas mul viibida koosolekul, kus arutati ürituse kõiki nüansse. Kohe nii asjalik algus tegi mind veelgi rõõmsamaks. 

 

Peale seda juhatas Tiina Kruus meid sõbralikult toimetusse (mind ja veel ühte nooremat töövarju). Seni kuni ootasime veel kahte töövarju rääkisime Tiina Kruusiga viimasest numbrist. Olin seda põhjalikult uurinud, lugenud ja vaadanud. Mulle tohutult meeldis üks must-valge maskuliidne fotoshoot. Rääkisimegi sellest veidi. Ütlesin, et mulle eriti meeldis üks foto, mis oli tegelikult väga lihtne ja lakooniline. Modelli ühel õlal oli  pintsak  ning lõua alla oli paigutatud suur ehe. Selgus, et see oli ka Tiina lemmik ning foto oli tal lausa raamis. Rääkisime veel ühest fotost. Modellil oli suu ees Zara kaelakee, mida olen tegelikult ka poes piilumas käinud. Mulle meeldis foto lahendus. Peatoimetaja seletas, et selle fotoshootiga taheti edastada sõnumit, et mõnede naiste suud püütakse sulgeda raha ja ehetega. Peale neid sõnu omandas see fotoshoot minu silmis veelgi mõjukama tähenduse.

Viimased neiud (töövarjud) olid ka saabunud ning meile tutvustati Anne&Stiili tiimi ning tehti ekskursioon terves multitoimetuses (kaasa arvatud Kroonika, Eesti Naine, Kodukiri, Naised, Pere ja Kodu, Stiina, Tervis pluss, Oma Maitse). Väga põnev oli kiigata igasse toimetusse ning vaadata kui erinevad nad tegelikult on. Selle erinevuse tingib ajakiri ning kollektiiv. Muidugi ei saa ma märkimata jätta ka neid lummavaid must-valgeid suuri (A2/A1) formaadilisi fotosid. 

Tiir tehtud, pakuti meile teed ja kohvi. Järgnevalt hakkasime arutama Anne&Stiili novembri numbri üksikasjade üle. Mul oli nii hea meel, et olin selle kaanest kaaneni läbi lugenud. Kohe oli kindlam tunne. Rääkisime ja rääkisime ning iga sõna, lehekülje, minutiga mõistsin aina enam, et olen õiges kohas. Saime teada palju erinevate fotoshootide ning intervjuude, tööprotsessi ja palju muu telgitaguseid. Ma ei pea silmas vaid novembri numbrit, vaid Anne&Stiili tegemist. Tundus nagu oleks meil Tiinaga tekkinud mingi side. Mõistsime üksteist poolest sõnast. Mulle räägiti, et ta on väga konkreetne ja kinnine. Peatoimetaja ja konkreetsus ongi kokkuloodud, kuid ülejäänu on küll vale. Tegu on äärmiselt sümpaatse, südamliku ja sõbraliku inimesega. 

Seni kuni arutasime ajakirja plusside ja miinuste üle, tuiskas sõna otseses mõttes toimetusse sisse  Reet Härmat. Nii armast, emotsionaalset, sõbraliku ning jutukat inimest polema ealeski vist kohanud. Nüüd ma mõistsin, miks ta meeldib nii paljudele. Selline elu armastava hoiakuga inimene, ei saagi mitte meeldida.  Uudistasime meigikoolitust by Reet Härmat.  

Seejärel kutsus Tiina Kruus mu endaga kaasa Tiina Talumehe viimast kollektsiooni uudistama. Milline au. Algul oli kuidagi imelik, et teised varjud maha jäävad. Samas ei tahtnud ma sellel imelisel päeval ühelegi võimalusele ei öelda. Sõitsime Tiina Kruusi autoga stuudio poole. Rääkisime maast ja ilmast ning selgus, et ta õpis samas koolis, mis minagi. Küll teises hoones, aga siiski. Eesti on ikka tõesti pisike. Kohe oli kuidagi nii mõnus olla koos inimesega, kes mõistab Kohtla-Järve backgroundi.

Tiina Talumehe kleidid- no vapustavad. Kuna Ilugala oli tulekul, siis peatoimetajal oli sobivat kleiti vaja. Valiti kolme erineva vahel. Kõigile stuudios viibijatele meeldis kaunis must kleit, mis osutuski valituks. Minu meelest oli tegu õige valikuga, sest kaunid blondid juuksed tulid kohe esile ning kleit sobis figuuriga imehästi. Saime veel uudistada ka stiilseid klatš-kotte. 

Seejärel tuiskasime tagasi toimetusse ning saime järgmise ülesande. Pidime tegema intervjuu mõne toimetuse liikmega. Olin peatoimetaja töövari, sellepärast loogiliselt valisin ka tema. Tegelikult pidin niigi tegema intervjuu Kommiteate jaoks. Nii vedas mul taas, sest küsimused olid juba aegsasti ette valmistatud. Intervjuu kestis üle 40 minuti. Mõistsin, kui andekas, tark ja intelligente inimene on Anne&Stiili eesotsas. Loodan, et ühel päeval saan tema alluvuses ka töötada. ( Hiljem lisan ka intervjuu.)

Sisukas päev oli otsakorral, kuid meid ootas ees veel üks põnev ülesanne. Pidime tegema umbes 6 outfiti 1920ndate stiilis (kuna Ilugala oli Titanicu näituse pardal). Minu, kui moodi armastava inimese jaoks, oli see ülesanne ülimalt põnevust tekkitav. Teised töövarjud olid varem juba poodidesse sõitnud. Mõlemad olid kaugemalt tulnud ning pidid veel koju sõitma. Lisaks ka intervjuu kestis plaanitust kauem. Nii sõitsimegi tegevtoimetajaga (Eia Uus) Viru keskuse poole. Eia Uus rääkis oma põnevast elust Prantsusmaal ning reisimisest mujal maailmas. Ta on muide raamatu „Minu Prantsusmaa“ autor. Olen alati kadestanud selliseid julgeid inimesi, kes on nõus jätma kõik tuttava ja kalli ning minema välismaale pikkemaks ajaks elama. Kindlasti see kogemus, mille sellistelt elu peapeale pööravatelt reisidelt saab on kirjeldamatu, kuid ilmselt pole ma selleks veel valmis. Aga minu kiitus Eiale. Paar päeva hiljem hakkasin ka „Minu Prantsusmaad“ lugema. Tõesti huvitav. Ma ei tea, kas see raamat osutus minu jaoks põnev sellepärast, et sain isiklikult autoriga rääkida või see ongi hea. Soovitan lugeda ja välja uurida :)

Outfitide valiku juurde tagasi. Zaras, ei lubatud pildistada, seega läksin otsejoones Postimaja H&M-i. Poleks ealeski arvanud, et outfitide valik võib nii põnev olla. See oli tõesti nagu mingi hingeteraapia :D Nii tore on, kui ei pea vaatama hindu, suuruseid ega ka oma kehakujule sobivale tegumoele mõtlema. Võib lihtsalt südamest hullata ja sobitada, kõike mis pähe turtsatab. Arvan, et mõne aja tagant hakkan lihtsalt enda lõbuks käima poodides ja valima outfite, olenemata suurusest, summast ning tegumoest. Soovitan teilgi selle vembu ära proovida. Ma ei tea, kas ma nüüd tohin neid outfite avaldada või mitte. No igaks juhuks ei hakka üles panema. Kui saan kinnitust, et tohib, siis vb millalgi ka panen üles.

See päev osutus minu jaoks väga kasulikuks. Sain veeta terve päeva minu unistuste töökohas ning tutvuda kõigi mu lemmik autoritega. Nüüd tean kindlalt oma sihti ning püüan edaspidi ka töötada selle nimel, et ühel päeval olla Anne&Stiili töö vääriline.

Seniks minu poolt kõik. Olge tublid!

Ho-ho-ho merry christmas

Soovin kõigile kauneid ja meeldejäävaid jõule!
Ärge laske lumetul vaatepildil akna taga end häirida. Olgu jõulutunne ja soojus teie südametes :)

Üritan aasta lõpuks ära teha mitmed postitused, mida olen juba VÄGA pikalt tahtnud teha. Näiteks Anne&Stiili töövarjuks olemisest, tudeng.tv-st, ETV aastavahetuse salvestusest, Sleepwalkersi avatseremooniast, mitmetest kaunitest üritustest, seiklustest ning filmidest. 

 

 

Tudengivarjust varjutatavaks

Minuga tehti intervjuu TLÜ kommunikatsiooni instituudi blogi jaoks. Rääkisin oma eelmise aastasest varjuks olemise kogemusest ning hiljuti möödunud tudengivarjupäevast, kus ettendasin varjutatava rolli.

Originaalset intervjuud saate lugeda: SIIT
Üsna peagi saate uudistada ka minu tudengivarju reportaaži tudeng.tv-s
Selleks külastage http://tudeng.tv/uudised/

Tudengivarjust varjutatavaks
Karel Reisenbuk

9.-13. detsembrini toimus Tallinna Ülikoolis tudengivarju nädal, mille raames oli abiturientidel võimalus tutvuda huvipakkuva erialaga, käia loengutes ja arutleda kõige üle, mis tudengieluga kuidagi seonduv.

KOMMiteade toob teieni tudengivarju nädala eel tehtud intervjuu ajakirjanduse eriala I kursuse tudengi, Margarita Gavrilovaga, kes aasta tagasi varjuna samas olukorras oli.

Kas mäletad, kes sind tookord oma kaitsva tiiva alla võttis?

Varjutasin kahte väga sõbralikku neiut. Üks õpib ajakirjandust. Tema nimeks on Sandra Pikk. Teine neiu õpib reklaami ja imagoloogiat  ning tema nimeks Gerlin Kruuser.

Miks just ajakirjandus? Kas huvi ajakirjanduse vastu oli sul juba varem või tundus see lihtsalt põnev eriala, mida lähemalt uurida?

Õppisin Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis kaks aastat meediat. Kirjutasin kooliajalehe Järve Cooli jaoks. Iga päevaga mõistsin, et see eriala huvitab mind väga ning tahaksin just sellega tulevikus tegeleda. Tegin intervjuusid näiteks Tanja Mihhailovaga ning Ilmar Raagiga. Nendega suhtlemisest sain nii positiivse tagasiside, mis motiveeris mind aina enam pühenduma persoonilugude tegemisele. Seega oli tegu läbimõeldud ning kindla otsusega.

Olid sa juba varjuna kindel, et tahad järgmisel aastal kindlasti seda eriala õppima tulla või said alles hiljem kinnitust, et see on asi, mida tahad kindlasti teha? Olid sul ka mõnel teisel erialal nö „rauad tules“?

Mind huvitasid mõlemad erialad, mille varjuks olin. Teadsin kindlalt, et proovin mõlemasse. Päeva jooksul sain iga hetkega aina kindlamaks, et just ajakirjandus on minu jaoks õige. Mäletan, kui õnnelikuna ma koju sõitsin.

Mis sinuga tol päeval ette võeti? Mida tutvustati, kuhu loengutesse viidi?

Sandraga kahjuks loengusse ei saanud minna, sest tal neid eriti polnud tol päeval. Samas ta rääkis detailselt sisseastumistest, portfooliost. Lisaks tegi ekskursiooni TLÜ-s. Gerlin võttis mu loengusse kaasa. Loeng oli pühendatud värvi kooslustele reklaamis. Sain teada väga palju silmiavavat infot ning tagasiteel vaatasin plakateid hoopis teise pilguga.

Kirjelda lühidalt, mida tudengivarjuks olemine sulle andis?

Sain kinnitust, et mind huvitav ala on tõepoolest õige valik. Tegelikult on see teadmine väga oluline, sest oskasin aegsasti hakata portfoolio kallal töötama. Sandra tutvustas ülikooli ning augustis oli kohe julgem tulla. Juba teadsin, kus, mis on. Tõepoolest kasulik. Ekskursiooni jooksul märkasin, kui lahked ja sõbralikud inimesed TLÜ-s on. Kindlasti ei saa mainimata jätta kogu kasuliku infot, mis varjud oma erialadest ning sisseastumistest rääkisid.

Kas midagi oleks võinud teha teisiti?

Mul ei ole tõepoolest millegi üle kurta. Varjutatavad olid väga sõbralikud ning tõesti nägid vaeva. Võib-olla oleksin võinud käia siiski mõnes ajakirjanduse loengus, samas ise valisin sellise päeva, kui Sandral eriti loenguid polnud. Eks mul on nüüd võimalik kolm aastat lustida ajakirjanduse eriala loengutes.

Ka sel aastal on tulemas tudengivarju nädal, kus ühel päeval võimalus kellegi töid ja tegemisi jälgida. Olles nüüd ise ajakirjanduse eriala I kursuse tudeng, kas võtad endale ka mõne varju, kellele eriala köögipoolt tutvustada?

Jah. Püüan varju päeva sama põnevaks ning kasulikuks teha, nagu tegid seda Sandra ja Gerlin eelmisel aastal.

Mis plaanid sul temaga on? Mida kavatsed oma varjuga ette võtta?

Esiteks võtan varju Tudeng.Tv koosolekule, mis on tegelikult kinnine. Samas sain selleks loa. Vari saab kohe sukelduda põnevasse teleajakirjandusse ning ise kuulda/näha kuidas saadet kokku pannakse. Seejärel teen ekskursiooni, et septembris õppima tulles oleks ka temal sama kindel tunne, nagu oli minul. Räägin sisseastumisest, kõigest selleks vajalikust. Samuti tutvustan aineid, mida olen ise juba võtnud ning jagan kogemust. Juhul, kui varjul tekkib küsimusi, siis loomulikult vastan nendele. Soovi korral külastame Oaasi kohvikut ning laeme veidi akusid enne Raudsaare õhtust loengut. Järgnev selgub juba loengus.

Soovid värskendada telefoni välimust? Müün kahte uut telefoni case`i LG Optimus 7 II jaoks. Roosa 3,5 eur, must südametega 5 eur. Võtsin pakist välja ainult foto tegemiseks.

Kirjutage julgelt
Facebooki
e-mailile: gavrilova.margarita@gmail.com
või kommentaaridesse 

 

Minu teine blogi

Soovi korral võite piiluda ühte minu teist blogi, mida pean kirjutama kommunikatsiooni ja ühiskonna jaoks. Sealt võite näiteks leida minu tehtud fotosid, mis peegeldavad kommunikatsiooni ühiskonnas. Rohkem pilte siin: http://suhtle.blogspot.com/2013/11/kommunikatsioon-uhiskonnas.html
Blogi leiate siit: http://suhtle.blogspot.com/

Olge tublid!

 

Argised draamad

  "Me ei teinud midagi"

Sõprus, mida rooste ei riku

Pöffi Moekino - unustamatu kogemus.

Tahaksingi rääkida lähemalt Pöffi Moekino eriprogrammist. Mul õnnestus tänu Helen Saluveerile  külastada Moekino. Moekinos saab vaadata olulisemaid moeajalugu muutnud hetki ning eriliselt silma paistnud moekorüfeede säravaid etteasteid. Tegemist oli nii inpireeriva kino külastusega, et ma ei suutnud seda teiega mitte jagada.

Filmikavaga saate tutvuda SIIT

KASUTAGE VÕIMALUST, SEST JÄRELE ON JÄÄNUD KÕIGEST LOETUD PÄEVAD. NEED FILMID ON TÕESTI VÄÄRT VAATAMIST.

Veel on võimalus minna vaatama:

Bergdorfi moeresidentsi. Seanssi 30.11. 13 kell 19:45  Coca-Cola Plazas (all pool ka arvamus filmist).

Mademoiselle C-d seanss: JUBA TÄNA 25.11.13 kell 22:45 Artises (VÄGA SOOVITAN. Tegu on väga inpireeriva ja lihtsalt vapustava filmi ning naisega. Kellel vähegi võimalus, kindlasti minge. Te ei kahetse.)

Bert Stern: originaalne hull. Seanss: 26.11. 21:00 Sõprus.

Vivienne Westwoodi film on kahjuks juba välja müüdud. Üritan seda kindlasti hiljem järgi vaadata ning jagan siis teiega emotsioone.

Versailles '73: revolutsioon moelaval. Seanss: 26.11. 17:00 Sõprus. (Olen sellest filmist palju kuulnud, kuid ise pole vaadanud.)

Vidal Sassoon: mees, kes muutis kääridega maailma. Seanss:  25.11 17:00 Sõprus

Winny Puhh: maailma veidraim bänd. Seansse enam kahjuks pole.

Nüüd kahest filmist lähemalt. Mina käisin vaatamas Mademoiselle C-d ja Bergdorfi moeresidentsi. Mõlemad filmid olid huvitavad, kuid Mademoiselle C on VAIELDAMATU LEMMIK. Sain filmist nii palju inspiratsiooni, et öö otsa ei suutnud magama jääda. See oli tõesti väga hea film. Jõudsin koju hakkasin tuba kaunistama, joonistasin (hiljuti tegelesin sellega 8 klassis), otsisin kõrgmoe outfite, lugesin, kuulasin muusikat, lehitsesin vanu sõpru „Moeloojateleksikoni“, „Moe ajalugu“ning vaatasin veel ühte  moega seotud filmi. Märkamatult oli kell tiksunud 5: 23 (hommik/öö) :D Nii vahel juhtub, kui mul on järjekordne inspiratsiooni puhang.

 Carine Roitdeld

Mademoiselle C film räägib endisest Pariisi Vogue peatoimetajast Carine Roitfeldist. Prantslanna  temperament erineb märgatavalt Anna Wintouri omast (toim- Ameerika Vogue peatoimetaja = jäine kuninganna, kes on võimeline 120000 dollarise fotosessiooni prügikasti saatma.) Carine on hoopis teistsugust masti inimene. Siiras, loominguline, julge, sõbralik, soe ning äärmiselt elegantne. Tema lennukad ideed ja paeluv iseloom lihtsalt paratamatult panevad teda armastama. Tegu on väga julge inimesega. Tema oli üks nendest, kes mõtles koos Tom Fordiga ühe intiimselt julge fotosessiooni kontseptsiooni ning teostas selle. Carine tundub olevat ehtne ja see paneb teda veelgi enam armastama. 

 

Film „Mademoiselle C” jälgib Carine’i elu paari aasta eest, mil ta oma senisest tööst loobuda otsustas ning astus vastu uutele proovikividele. Ta kolis Pariisist New Yorki ning hakkas välja andma omaenda ajakirja CR Fashion Book. Korduvalt maailma stiilseimate inimeste hulka valitud naine sai pühenduda vaid südamelähedastele projektidele ning valmistuda ka vanaema rolliks.

Mulle väga meeldisid lahendused, mis Carine koos oma meeskonnaga välja mõtles. Kõige enam avaldas muljet fotosessioon palja modelliga kalmistul. See oli väga stiilne üle piiri astumine. Mängiti eetika normidega, kuid olen veendunud, et peale foto nägemist, annab enamik vaatajatest talle selle andeks. Selles peitubki tõeliselt andekate inimeste x-faktor. Sellistel inimestel on julgus ja oskus mõelda raamidest välja ning rikkuda kõiki reegleid. 

Pikkemalt ei räägi. Lihtsalt soovitan seda vaadata. Kui teil jääb see kinos nägemata, ostke DVD, kui need müügile tulevad (kui üldse tulevad). Mina ilmselt ostangi endale võimalusel ühe.

Bergdorfi moeresidents oli jällegi hoopis teistsugune. Oli huvitav vaadata, kui suure pühendumise ja vaevaga inimesed teevad oma tööd. Jäi mulje, nagu nad elaksid selle töö nimel. Minus tekkis suur austus nende töö vastu. Eriti silmapaistvat vaeva näevad aknakaunistuste disainerid. Lihtsalt vappustav.

Filmi jooksul annavad intervjuusid peaaegu kõik kõrgmoe koorekihti kuuluvad moeloojad. Olen omal käel tudeerinud moodi ning minul oli nii hea meel, kui tundsin ära kõik disainerid veel enne, kui nimesildid ilmusid. Veelgi vapustavam oli mõista, et tegelikult teadsin iga näidatud disaineri brändi kontseptsiooni ning mäletasin peast viimaseid kollektsiooni. See tekitas tõesti nii hea tunde.

Ühesõnaga ootan õhinal juba järgmise aasta Pöffi Moekino eriprogrammi, sest nende filmide vaatamine on tõesti väärt kogemus.

Olge tublid!

Need fotod ütlevad rohkem, kui tuhat sõna

Sattusin Facebooki vahendusel ühele väga vingete fotodega lingile. Nii andekatele inimestele olen alati alt ülesse vaadanud.

Iga foto kontseptsioon on omapärane, kuid põhiline on see, et need fotod pole mitte ainult rabavalt professionaalsed, vaid kujutataval on sügavam tähendus. Olen inimene, keda inspireerivad  kvaliteetsed ning kõnekad fotod, mis paistavad halli massi seast kohe silma. Antud fotodel kujutatakse minu meelest väga huvitavalt anonüümsust, inimese aheldatust ning tegeliku vabaduse puudumist. 

Nii andekatele inimestele olen alati alt üles vaadanud. Samas minu sõnad ei tähenda midagi, sest te peate ise veenduma nende fotode erakordsuses.

Rohkem fotosid saate vaadata siin: http://www.viralnova.com/kyle-thompson-photography/

Samsara - võimas kogemus

Tänane postitus tuleb sellest, mis kõnetas mind kõige enam sellel nädalal. Nimelt üleeile näidati BFM-i SuperNova kinos taaskord „Samsara“ filmi. Olin sellest juba eelnevalt kuulnud ja tegelikult tahtsin juba suvel seda vaatama minna, aga siis elasin veel Kohtla-Järvel. Meie linnas pole kino. Kui lõpuks jõudsin Tallinna kinno, polnud seda filmi enam kavas. Ja oh üllatust, kui märkasin, et seda saab taas vaatama minna ja veel poole soodsamalt. Eilne õhtu polnud küll sobivaim, sest tegelikult oli tegemisi palju, aga otsustasin siiski aja maha võtta ja minna. See oli tõepoolest õige otsus.

„Samsara“ on dokumentaalfilm, milles näidatakse kauneid ja liigutavaid ning šokeerivaid kaadreid eri maailma paikadest. „Samsara“ tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud „Samsara“ autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.

See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga „Samsara“ pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.

„Samsara“ autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.

(Eelnevad kaks tekstilõiku pärinevad Forum Cinemas kodulehelt.)

Viimasel ajal olen väga emotsionaalseks muutunud. Ilmselt mõjub väsimus ja unepuudus. See film rabas mind hingepõhjani. Just nii kõnekaid asju tahaks ka loengutes näha kuulda, mis tõesti annaksid korraks korraliku lataka vastu pead ja sunniks sind piiluma oma komfordi tsoonist välja poole. Teel koju hakkasin mõtlema, et ilmselt ma olen siiski väga ära hellitatud inimene. Olen harjunud sellega, et mul on alati kõik olemas olnud. Ma küll teadsin, et väga paljudes riikides on probleemid ja inimesed elavad vaesuses. Siiski üks asi on sellest lugeda, kuulda ja hoopis midagi muud on seda kõike näha suurel ekraanil. Vahepeal pidin tõesti pilgu ekraanilt mujale suunama, sest mul oli lihtsalt valus seda vaadata. Ühel hetkel avastasin end vaevu pisaraid tagasi hoidmas.

Filmis näidati tihtipeale mõne raskes olukorras oleva inimese nägu, väga lähedalt zoomituna. NEED SILMAD. Need lihtsalt kummitasid mind täna öösel. Nendes oli nii palju valu, hirmu, kurnatust, viha. Isegi praegu kirjutades tulevad need näod meelde. Sellel hetkel tabasin end mõttelt, kas ma olen üldse enda silmadesse kunagi nii lähedalt ja kaua vaadanud? Ja mida ma nendest näeks? Või mõne lähedase silmadesse? Teate, see on tõesti kasulik, sest silmadest lugesin välja asju, mida inimene ealeski poleks öelnud.

Selles filmis polnud näitlejaid, polnud subtiitreid ega tühja loba. Polnud kunstliku teksti. Oli vaid ehtne elu. Selline, milline ta on paikades, kuhu ilmselt keegi meist tavaliselt ei sattu. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine tohutult kasulik kogemus.

Lisaks sisule tasub muidugi toonitada ka teostust, mis oli äärmisel professionaalne. Isegi kõige räigemaid asju filmiti väga hästi. Ja muidugi need teemade üleminekud. Näiteks burgerite söögikohast ilukirurgi lauale, sealt edasi plastmassist mannekeenide tööstusesse ning juba näidatigi poolalasti olevaid bordelli tantsijaid.

Samuti jättis sügava mulje episood Aafrika külast, kus kogu pere seltsis tegeleti ühiste asjadega. Nende jaoks polnud oluline, mitu like`i su Facebooki üleslaetud foto saab. Nende inimeste jaoks on oluline, et kõik oleksid elus ja terved ega tunneks nälga. Kontrastiks toodi kontor, mis oli täis inimesi, kes kõik usinasti trükkisid tekste arvutites. Tagapõhjaks oli võimendatud klaviatuuri toksimise heli. Selline kontrastne üleminek paneb tõesti mõtlema elu väärtuse üle.

Ja muidugi ei suuda ma unustada Aafrika noormehi, kes hoidsid käes relvi ning tagaplaanil onni vahel jooksis pisike palja pepuga poisike. Filmis näidati ka padrunite tehaste konveiereid. Tegelikult ka seda, millistes meeletutes hulkades neid toodetakse. Ja siis näidati surnuaja taustal seisvat sõdurit täiesti ära rikutud näoga ja ilmselt ka eluga. Kõige jubedam oli näha väikese tüdruku surnukeha pisikeses kirstus.

Tõepoolest selliste kõnekate episoodide nägemine ütleb märksa rohkem, kui ükskõik mis sõnad.

HAKKA TUDENGIVARJUKS

Teid huvitab ajakirjanduse eriala? Tahate teada, kuidas TLÜ-s asjad käivad? Kasutage võimalust ja tulge tudengivarjuks. Olen ise olnud eelmisel aastal tudengivari. Käisin reklaami ja imogoloogia loengutes ning olin ajakirjanduse tudengi vari. See päev oli mega huvitav ja väga emotsionaalne. Sain teada asju, mis tõesti raputasid minu maailma. Näiteks peale ühte reklaami loengut sõitsin tagasi ja vaatasin kõiki neid plakateid hoopis teise pilguga. Siis mõistsin, miks nende kujundus oli selline nagu see oli.

Ajakirjanduse tudengil sellel päeval loenguid polnud, aga ta rääkis põhjalikult sisseastumisest ning sellest, mida tudengit võib ees oodata. Samuti tegi ekskursiooni. Kui ma septembris tulin taas TLÜ-sse oli minul juba tohutult lihtsam orienteeruda.

Siit tuleb ka veidike isiklikum üleskutse. Nimelt on plaanis teha sellest ka video lugu. Tahaksin seda teha inimesega, kes tuleks minu varjuks. Nii vastutan mina ise selle eest, et inimesel oleks tõesti põnev ja kasulik päev. Räägin sisseastumisest, teen ekskursiooni, vastan teie küsimustele. Räägin veel põnevatest asjadest, mida TLÜ-s saab teha. Ja muidugi lähme koos põnevasse loengusse. Kas kuulata Priit Hõbemäe loengut lives pole mitte ahvatlev? 

Seega palun kõik soovijad kirjutage mulle Facebooki või mailile. Sest registreerimisega on KIIRE.  Tudengivarju nädal algab  9-13. dets 2013. Kooli jaoks saate ka vabastuse. 

Panen üles ka lingi, kus saate end registreerida ja uurida veel selle ürituse kohta.

INFO http://www.tlu.ee/avatudnadal

REGISTREERI http://www.tlu.ee/et/sisseastuja/Avatud-nadal/Hakkan-tudengivarjuks