29.07.13

Fotosess ja loojanguga ujumine




Täna sain natuke fotograafi mängida. Nimelt meil toimus fotosess Darjaga. Homme näitan, mis välja tuli. Darja jäi piltidega rahule ja mina ka. Vahelduseks tegime ka paar klõpsu minust. Õhtul läksime isaga Saka randa. Nii mõnus oli loojanguga ujuda. Jõudsime koju pool üksteist. Mulle nii meeldib rannas. Iga õhtu võiks nii lõppeda. Nüüd natuke lemmikut jäätist ja muusikat. Nautige suve :)

28.07.13

Rootsi lõpureis


















Paar inimest uudistasid, kas millalgi kirjutan blogisse meie Rootsi lõpureisist. Siis otsustasin, et tänase postituse pühendangi sellele. Üldiselt Stockholmi suur armastaja ma pole, aga mulle meeldivad Rootsi kruiisid. Ma arvan, et päris paljudele meeldib kõik see, mis ühe lõbusa kruiisiga kaasneb. Meie klass ei suutnud saavutada kokkulepet ning minna terves koosseisus (pole üldse üllatav), seega kruiisile läks ainult 10 inimest. Samas ei ütleks, et halb seltskond oli. Võib-olla oligi hea, et väikese koosseisuga läksime. 

Igal juhul esimesel ööl Rootsi poole sõites tundis kaks reisijat meie kaaskonnas ennast halvasti ja kajutist nad eriti ei väljunud :( Poisid hoidsid ka suhteliselt omaette, seega jäi meie tüdrukute kamp. Sellises koosseisus polnud me juba 9. klassist midagi teinud. Pildistasime, shoppasime, rääkisime juttu ja tantsisime. Veronika võitis lotoga Oral-B elektrihambaharja ja pudeli valget rummi.  Ühel naisel täiega vedas. Ühe lotopiletiga võitis mingi 4-5 pudelit kvaliteetset alkoholi (lotopilet maksis mingi 4 eur, kui ei eksi). Naine sai 4 euro eest Martini Astri šampuse, suure pudeli viskit, viina ja rummi (midagi oli vist veel, ei mäleta täpselt). Öösel oli laeval tegelikult vähe rahvast. Vähemalt mulle tundus, et päris palju vanureid oli, kes sellel ajal juba muidugi tudusid (haha nice). Noori oli ka, aga mitte nii palju kui reede-laupäevastel kruiisidel. Kogu kruiisi jooksul tutvusime paljude värvikate ja mitte niivõrd värvikate isiksustega :D. Vahemärkuseks ma ei saa üldse aru, miks alati teel Stockholmi on nii mahlakad ja ilusad loojangud, kuid teel tagasi on taevas enamasti hall.

Päeva Stockholmis veetsid kõik väga erinevalt. Kuna minu sõbranna oli pro Stockholmis orienteerumises :D, siis chillisimegi terve päeva koos. Meenutasime minu viimast sünnipäeva Stockholmis. Algul metroos olid meiega German ja Igor, kui linna jõudsime nad eraldusid meist ning meil algas tõeline tüdrukute shoppingutuur. Hüppasime paarist H&M-st läbi ja siis (trummipõrin) läksime mu lemmikusse poodi Stockholmi kesklinnas. Selle nimi on Gallerian. Kuna paljud teavad, et armastan väga suuri ja erilisi käekelli, siis just selles poes asub üks imeline käekellade  firmapood, mille nimeks on Regal. Esimese kella sellelt firmalt ostsin enda sünnipäeva tripil ja olen sellesse täiesti armunud. Seekord oligi minu wishlistis ühe kuldse käekella ost ning selle ma ka leidsin. Olen väga rahul Regali toodanguga. Kellade väljanägemise, kvaliteedi ja hinna suhe on imeliselt hea. Eriti midagi riietest ei leidnudki. Ostsin H&M-st ühe meremehe stiilis triibulise liibuva kleidi, kuid koju jõudes mõistsin, et see on too much for me. Kleit on uus ja soovin selle varsi müüki panna. Kui korralik turist ostsin t-särgi I ♥ STOCKHOLM, külmikumagneti ( ostan alati magneti igalt välismaiselt reisilt, et külmkapile vaadates oleks mõnus meenutada) ja võtmehoidja. The Body Shopist ostsin suure pudeli mandariini lõhnalist kehaspreid. Mul oli tegelikult selline väike parfüüm Eestist ostetud, aga selliseid kehaspreisid meil polnud. Ja nüüd leidsin. Eestis maksis 30 ml-ne parfüüm umbes 15 eurot. Rootsis sain sama lõhnaga 100 ml kehasprei sama hinnaga (mulle tundub, et kehasprei lõhn on isegi intensiivsem, imelik). Midagi muud enam ei ostnudki.

Pärast läksime minu lemmik Aasia restorani. Maksad 95 seki ja võid vabalt valida toidud ja nende kogused buffet laualt. Söö end kasvõi lõhki. Toidud on VÄGA maitsvad. Imeline koht. Minu lemmik. Hiljem jalutasime linnas ringi. Pildistasime kuulsal Stockholmi sillal ja kuninga lossi juures. Tegime tegelikult tüüpilise turisti tiiru linnas. Nautisime kuuma ilma Stockholmi väljakul ja sõitsime tagasi.
Laevale jõudsime kuskil tund või kaks varem. Käisime pesus ja läksime magama. Jalad lõid tuld ja palavast ilmast olime unised. Meid äratasid tüdrukute koputused kajuti uksele. Sättisin ja nii algaski meie tagasi tee. Tantsisime palju ja pildistasime. Tutvusime Tallinnast pärit põhikooli lõpetajatega, kes tähistasid oma lõpupidu. Kõik, mis juhtus tagasiteel on juba ajalugu ning jääb teadmiseks, vaid reisil viibinutele. Läksin magama kell 6 hommikul. Mitmed teised kaasreisijad magama ei läinudki. Hommikul oli Tallinna bussijaamas suhteliselt masendav ja samas naljakas vaatepilt. Tumedad silmaalused ja silmade all kahetonnised kotid. Enamus jäi bussis magama. Kokkuvõttes võiksin öelda, et reis oli hea ja jääb mõnus mälestus.  

P.S Restorani kohta infot leiate SIIT 
Suur tänu abi eest anonüümsele kommenteerijale :)

26.07.13

Noored töötegijad





Tänapäeval on väga levinud selline nähtus, kui nooruk käib tööl. Kas siis kooli või ülikooli kõrvalt. Tihtipeale on tegemist inimestega kellel teravat rahapuudust pole. Noored ihkavad iseseisvust ega taha vanematelt raha nurumas käia. 
Selle postituse kirjutamiseks sain inspiratsiooni järjekordsest instagrami fotost, mille all oli järjekordne kaeblev kirjeldus. Ja siis ma hakkasin mõtlema, MIDA TE KÕIK VINGUTE? Keegi nendest instagramijatest ei pea praegu veel maksma ei korteri ega ka toidu kulude eest. Vabandust, aga kui sulle ei meeldi su töö ning sa aina vingud, kui igav seal on ja kui väsinud sa oled, siis heaga soovitan selle maha jätta. Kui nüüd silmas pidada konkreetselt minu vinguvaid tuttavaid, siis nemad on enamasti abiturendid või siis alates sellest aastast verivärsked tudengid. Nii võin olla kindel, et see suvi on arvatavasti paljude jaoks viimane töö vaba. Selle asemel, et nautida vaba aega ning võtta suvelt viimast, istuvad nad umbsetes kohvikutes, pubides, baarides, poodides, veepuhastusel jne. ja aina vinguvad, kui halb kõik on.
Olen vahel mõelnud kuidas minul küll vedas. Kaks aastat tagasi käisin Jõhvis erinevad ettevõtted läbi ning jagasin lahkelt oma CV-sid. Mul näkkas. Lastekompleksist Nemo helistati tagasi ning kutsuti proovi päevale. Mul läks hästi ning saingi selle töö. Olen töötanud laste animaatorina juba umbes 2 aastat. Ma armastan väga oma tööd. Muidugi on ka minu töös omad njuansid. Vahel tuli vara tõusta ja vaatamata pahale tujule või mingitele probleemidele ning muredele, tuli rõõmustada lapsi ja ka ise naeratada. Väga mitmetel kordadel tuli sõita jumal teab kuhu esinema kogu meelelahutuse trupiga (lauljad, tantsijad, õhtujuht, DJ). Kuna minul autot ega lube pole, siis pidin sõitma koos teistega ning ootama pikki tunde enne oma etteastet. Suvel tuli tihti töötada mõne firma suvepäevadel palava päikese all nii umbes 3-5 tundi non-stop. Arvate, et on lihtne lahutada laste meelt nii kaua? Sugugi mitte.  Aga ma ei vingunud ega instagraminud haledaid pilte, sellest kui väsinud ma olen ja kuidas ma küll soovin koju tekki alla.  Selle ühe päeva tuli teha erakordselt meeldejäävaks mõne pisikese lapse ja ta sõprade jaoks. Vahel sattusid ka ulakad lapsed, kuid ei midagi sellist millega poleks võimalik hakkama saada. Kõik need raskused ununevad, kui näed siiraid naeratusi, tunned kallistusi ning mõistad, et suutsid täna mõne lapse natuke õnnelikumaks teha. Minu jaoks on see kõik asendamatu.
Minu töös tuleb vahel ka kostüümis kedagi mängida. Näiteks printsessi, Shreki, piraati, klouni, haldjat, jänkut, Pipi-Pikksukkit, koletist, tiigrit, päkapikku, Spongebobi. Tuleb teha täismeik, vastavalt näidelda, käituda ja rääkida. Mõned kostüümid on rasked ning nendes on praktiliselt võimatu hingata ja liikuda. Kõigele vaatamata mulle ikka meeldib see töö, sest saan etendada erinevaid rolle ning hetkeks tunda ennast taas lapsena. Võin teha igasugu lollusi ning lihtsalt lõbutseda ja keegi ei saa mulle midagi ette heita. Vahel võin lastega koos hüpata batuudil ja teha muid lõbusaid asju. See töö teeb mind õnnelikumaks. Vahel tulen koju väsinuna, kuid enamasti muutub minu tuju märgatavalt paremaks.
Kahjuks nii umbes kaks kuud enne eksamite perioodi jätsin selle töö maha. Mõne aja pärast hakkasin sellest tohutult puudust tundma, kuid minu prioriteedid olid paigas. Enne tuleb eksamid sooritada ja pärast võib tööle naasta. Siis juba algasid igasugused tähistamised, lõpetamised jne. Pärast oli Rootsi kruiis. Hiljem algasid sisseastumised ja nii mul polnudki õnnestunud tööga tegeleda. Tegelikult oli firma leidnud juba ka uued inimesed, seega minu jaoks enam kohta polnud. Vahepeal proovisin  töötada poes müüjana. Mõtlesin, et saan töökogemuse jne, kuid mõistsin üsna pea, et nii saab ka minust järjekordne vinguja. Nii ma jätsin selle piinarikka tegevuse. Saatsin CV-d mitme lastekompleksi kontaktmeilile. Täna helistati ja kutsuti taas tööle. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks see mind tegi. Homme mängin jänkut :D
Kogu selle teksti sõnum on järgmine, see müüja või teenindaja töö, mida enamus teist teeb ei vääri seda piinarikkast raha. Kui teie töö teeb teid õnnetuks, siis tuleb julgeda sellega lõpparve teha. Alati, kui üks uks sulgeb, avaneb kuskil teine. Kui inimesel on soovi ja pealehakkamist, siis ta leiab selle uue avanenud ukse üpris kiiresti. Lihtsalt vahel tuleb sulgeda igava raamatu, minna ära mõttetult filmilt ning julgeda loobuda teid õnnetuks tegevast tööst. Kehtiva seaduse järgi peate töötama 65 aastani. Te veel jõuate väsida oma tööst. Ärge raisake oma noorust ja suve mõttetule tööotsale.

25.07.13

Vähe uut infot

Tahan teiega jagada ühte oma tähelepanekut või õigemini avaldada pahameelt. Kord lugesin ühe suhtekorralduseksperdi Aune Pasti arvamuslugu, milles ta mainib, et sotsiaalses meedias ehk suhtlusmeedias on vähe uut infot. Kui ilmub huvitav artikkel või toimub mõni erakordne sündmus, tõstetakse see ajalehest kellegi blogisse, sealt edasi Facebooki, meililisti, instagrami, Twiterisse jne. Rääkimata siis erinevate uudisvoogude infost. Mitu korda peab ühele ja samale infole sattuma? Uusi sõnumeid, teateid on vähe, samas vanu emotsioone rohkesti. Alustasin seda teemat, sest praeguse seisuga olen sattunud fotole, uudisele, sõnumile, artiklile, uudisloole Prints Williami ja hertsoginna Catherine lapse sünnist kolme päeva jooksul absoluutselt tahtmatult JUBA 21 KORDA. Sellest kirjutati, räägiti reaalselt igal pool. Tõesti kaua võib? Miks näiteks ei pälvinud nii suurt üle maailmset kajastust hiljuti Hispaanias toimunud rongi katastroof. Miks keegi ei muretsenud hukkunud inimeste pärast ega avaldanud pahameelt rongijuhi vale käitumise osas? Mul ei jää muud üle, kui kasutada Mari-Liis Lille tuntuks saanud fraasi, MIS ON SELLEL PILDIL VALESTI? Ma täpsustan, mis on inimestel viga? Miks tuleb ühest lapsest teha superstaar ning jagada neid pilte igal pool? Mul on hea meel, et Suurbritannias toimus kauaoodatud suursündmus, kuid ma ei arva, et seda tuleks niivõrd promoda. Minul isiklikult pole midagi selle lapse  või Prints Williami ja hertsoginna Catherine vastu, kuid mind isiklikult tüütab ühe ja sama info nägemine, kui tegelikult on selle aja möödudes kogunenud juba ports värskeid uudiseid. See oli vaid üks näide. Selliseid juhtumeid olen tähelepannud märksa rohkem, aga siis polnud mul blogi, kus saaksin oma arvamust avaldada. Kahju küll, et tänase postituse pidin sellisele teemale pühendama ning mõne jaoks osutub minu postitus järjekordseks arvamuslooks sellest vastsündinud lapsest, kuid ma ei suutnud enam seda pahameelt endas hoida.

24.07.13

Lõpetamine














Gümnaasiumi lõpetamisest on möödas ei rohkem ega vähem, kui kuu aega. Nii imelik on mõelda, et nüüd enam ei pea 1. septembril sammuma Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi poole. Nüüd tuleb seada sammud hoopis mujale, aga sellest räägin mõnes teises postituses. Meie lõpupidu/aktus toimus üllatus üllatus  Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi aulas 21 või 20 juunil, kell 18.00. Õnneks vihma ei sadanud nagu 9 klassi lõpetamisel see eest päev oli ülimalt palav.

Arvatavasti tüdrukuid huvitab kleidi valiku küsimus. Kui nüüd mõelda, siis kõigi lõpetamiste kleidid olid plaanitavatest absoluutselt erinevad. Nii üheksanda lõpetamisele soovisin uhket kleiti (ei mäleta täpselt millist). Lõpuks leidsin Lindexist ühe kena koraalpunase kleidi, mis mulle meeldis. Nii peatusingi sellel. Seega kleit oli juba olemas nii umbes talve paiku. Vahepeal möödus mitu kuud ja kui lõpetamiseni oli jäänud nii umbes nädal, proovisin kleiti uuesti ning hopsti, see langes kinnise lukuga põrandale (tuleb silmas pidada, et siis käisin tantsuringis ja tegin trenni). Olin kaalust palju alla võtnud, ilma et oleksin seda otseselt soovinud. Kibekiiresti õmbles ema kleidi kitsamaks, aga ikka oli see natuke suur. Ja nii tuligi appi võtta väikese jakikese.

12. klassi lõpetamiseks soovisin lendlevast šifoon kangast  maani kleiti. Lõpuks sain sellise nagu tahtsin, aga tunduvalt lühema. Värvi valik oli täiesti ootamatu. Lootsin leida kollast, punast või elektriksinist värvi kleidi. Ema oli parajasti Tallinnas ning leidis jällegi Lindexist uuest Penelope Cruz`i kollektsioonist rohelise kleidi. Põhimõtteliselt valisin kleidi läbi mobiiltelefoni (väga tore). Vaatasin kohe pärast netist järele, mis valiku ema tegi.  Mõtlesin, et sellest saab varuvariant ja eks ma leian midagi paremat, aga ei leidnud. Nii see roheline mul jäigi. Ausalt öeldes olen väga rahul selle valikuga. Saan nüüd seda suvel kanda. Mulle meeldib. Lisaks on kappis nüüd vähemalt üks rohelist värvi riideese.

Aktuse juurde tagasi. Tegelikult ma ei tea, mis mul viga on, aga juba neljandast lõpetamisest ma ei mäleta praktiliselt midagi (lasteaed, kunstikool, põhikool, gümnaasium) . Nii imelik. Sa just nagu oled ja võtad kõigest osa või vaatad pealt, samas su mõtted ning mingil määral sa ise oled kusagil mujal. Tõesti minu jaoks on suur vaev meenutada midagi JUST ENDA lõpetamistelt. Seoses sellega  on mul alati kahju inimestest, kes valmistavad sisukaid ning õpetlike kõnesid ette ja siis minu taoliseni ei jõua mitte midagi sellest infost. Selline tunne nagu oleksid mingis afekti seisundis. Isegi ei oska täpselt seletada. Mäletan segaselt, et keegi tantsis, midagi öeldi ja siis uuesti räägiti ning aina räägiti, siis vahepeal laulsime Mari Pokineni laulu ,,Sõpradele“, siis meid õnnitleti, loeti ette meie iseloomustused, pildistati. Palju jooksmist ja ähmi. Mulle, kui tüdrukule, peaks justkui kogu see trall meeletult meeldima, kuid mina ootasin millal see kõik juba läbi saab. Soovisin  pigem Rootsi kruiisi nautida hihi ja seda ka tegin.

Kui põhikava läbi sai, veetsime aega õpetajate, lastevanemate ja lõpetajatega raamatukogus, kus meie klassi poolt oli kaetud laud. Seda osa mäletan märksa paremini. Kõiki öeldud sõnu, pilke, naeratusi. Hiljem tegin raske südamega koolile tiiru peale ning jätsin temaga hüvasti. Hüppasin autosse ja juba sõitsimegi edasi tähistama, sest külalised ju ootasid. Kui kohale saabusime, olid mõned juba lahkunud. Teistega jätkasime kogu tralli. Lõpuks spontaanselt otsustasime  sõbrannaga klubisse sõita. Ülejäänu on juba ajalugu, mida hoiame seitsme pitsati taga. Üldkokkuvõttes, kui arvestada kõike sellel ööpäeval toimunut, siis oli lõpupidu mõnusam, kui arvasin.

Praegu on ikka veel imelik tunne, et tõesti ei peagi enam kooli minema. Aastatega olin nii väga harjunud klassikaaslastega, et mingil määral tunnen kogu sellest seltskonnas isegi puudust, sest enam ei kordu sellest mitte midagi. Igaühel on nüüd oma tee, mida mööda tuleb sammuda.

23.07.13

Kvaliteetaega suvilas





Vahepeal veetsin kvaliteetaega suvilas. Ilmaga kahjuks ei vedanud, laupäeval sadas vihma kui oavarrest. Seega enamus ajast veetsin lugedes, sest neti levi seal pole. Õnneks oli mul piisav kogus lugemisvara kaasa toodud. Ongi hea sain vaadata jõele, mõelda ja lugeda. Muidu linnas ei suuda ma kunagi end kokku võtta ja lugeda. Alati tuleb midagi vahele. Õhtupoole tegime pere kinoõhtu. Üldse oli chill olla. Pühapäeval oli ilm juba parem. Vihma enam ei sadanud, aga tuul oli lausa jäine. Vaatamata sellele  käisin jälle mootorpaadiga sõitmas. Nii mõnus on ümber saare üksinda sõita. Kuulata, kuidas lained vastu paadi äärt plaksuvad ning ümberringi mitte kedagi, ainult kajakad õhus. Hiljem grillisime ning rääkisime juttu äsja saabunud sugulastega. Pisike Edgar oli ka tulnud. Pärast möllas autos, naljatilk. Sõime jäätist vaarikate, mustikate ja igasugu muude marjadega. Aeg ajalt ongi hea hoogu maha võtta ja puhata kogu sellest linna möllust.