2015 suvi algas
kauaoodatud reisiga Barcelonasse. Väga paljud on küsinud, miks ma nüüd järsku
nii palju reisin. Nimelt aastavahetusel olin omadega täiesti vussis. Ma ei
teadnud kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan. Novembris Amsterdamist
naastes sain aru, et just reisimine on see võti, mis võib mul aidata selgusele
jõuda. Nii ma andsin endale lubaduse palju reisida. Kogusin hoolega raha ja
rabasin tööd ning nii need reisid võisidki alata. Otsustasin kaheksa päevase reisi päevadeks jagada ja igast päevast eraldi postituse kirjutada. Siit tuleb esimene, aga see on alles algus. :D
Lendasin Barcasse läbi
Frankfurdi. Sellel korral kasutasin minu jaoks uut lennufirmat Lufthansa. Jäin
selle lennufirmaga isegi rahule. Kuigi check-in`iga oli algul probleem, aga
lennukis pakutakse tasuta ülimaitsvaid kolmnurkseid võikusid ning erinevaid
jooke mahladest kuni venideni välja. Lennukid on suured ja mingi pakane ei mõju
nendele drastiliselt. Tagasi lendasin läbi Brüsseli. Halvim otsus. Mitte kunagi hiljem ei soovi ma läbi Brüsseli lennata. Jõudsin Barcasse alles esmaspäeva õhtul kell 20.00.
Meie powerpuff girls
team (mina, mu endine naaber Elina ja tema praegune naaber Nastja) üüris
kaheksaks päevaks korteri ühelt hispaanlaselt, kelle nimeks Cristian. Samat
korterit üüris veel hiljuti Salvodorist Hispaaniasse ümber kolinud noormees
nimega Frank. Järgnevatel päevadel tema oskuslikud näpud vaaritavad meile
ülimaitsvaid õhtusööke. Vaadates tema virtuooseid oskusi Barcelona köögis, süttis minus pisike kirg kokkamise vastu. Siit tuleb ka esimene õppetund, mille omandasin. „Tee kõike südame ja
kirega.“ Just nii ta suhtus söögitegemisse ja elusse.
Esimesel päeval oli Nastjal sünnipäev. Kuigi ma olin
õhtuks väga väss, ei tulnud tudule minek kõne allagi. Loomulikult me tähistasime
korralikult šampuse ja parimast parimate ülimalt mahlakate puuviljade ning marjadega. Muide
puuviljad on Barcelonas väga odavad ja M-E-E-E-G-A mahlased. Läksime hiljem
välja. Sattusime Barca baaride tänavale, kus igas baarikeses mängis erinev
muusika ning uste ees seisid töötajad, kes püüdsid meid baari võrgutada, tehes erinevaid ahvatlevaid pakkumisi. Täitsa nagu
Amsterdamis punaste laternate tänaval.
Algul kõndisime kõik läbi ja lõpuks ühte
ka ära eksisime. Tantsisime ja naersime südamest. Ühel hetkel märkasin silmapaari mind alatasa põrnitsemas. Ühel hetkel suutis see bodybuilderi kehaga
noormees ligi astuda ja mind komplimentidega üle ujutada. Küll kiitis mu
tantsuoskust, küll ilu, küll veel sadat asja. Tänasin viisakalt, kuid tantsisin
edasi meie powerpuff team`iga.
Vasakult-paremale: Cristian (korteri omanik), Nastja, Elina, mina, Frank
Ühel hetkel joodud joogid andsid endast märku ja
saabus pissipausi aeg. Selles baaris oli
ühine WC meeste ja naiste jaoks. WC-st väljudes kohtasin ei kedagi muud, kui
seda sama noormeest, kes vevu rääkis inglise keelt, kuid soravalt libisesid üle
ta huulte hispaania ja prantsuse keelsed sõnad. Järgnesid veel mitmed
komplimentide lained. Tänasin taaskord viisakalt ja hakkasin ära minema. Kui
ühel hetkel laskus tüüp ühele põlvele ja ütles halvas inglise keeles „Will you
marry me?“. Sellist pööret poleks ma küll oodanud. Püüdsin oma naerupahvakut
tagasi hoida. Seletasin talle pikalt ja laialt oma eitava
vastuse tagamaid ning haihtusin inimeste summa sisse. Naastes tagasi õnnelike,
kuid näost näha väga väsinud powerpuff tüdrukute juurde, pakkusin lahkuda. Nii
me ka tegime. Enne koju sõitu põikasime korraks läbi rannast, kus olid Barca
populaarsemad klubid kõik kenasti reas. Sellised nagu Pacha, Opium ja mitmed muud. Kõik nad olid otse
vaatega merele. Öine kerge tuul ja õõtsuvad palmipuud. Selliste mälestustega heitsin ma esimesel ööl Barcelonas magama.
To be continued...