Pöffi Moekino - unustamatu kogemus.

Tahaksingi rääkida lähemalt Pöffi Moekino eriprogrammist. Mul õnnestus tänu Helen Saluveerile  külastada Moekino. Moekinos saab vaadata olulisemaid moeajalugu muutnud hetki ning eriliselt silma paistnud moekorüfeede säravaid etteasteid. Tegemist oli nii inpireeriva kino külastusega, et ma ei suutnud seda teiega mitte jagada.

Filmikavaga saate tutvuda SIIT

KASUTAGE VÕIMALUST, SEST JÄRELE ON JÄÄNUD KÕIGEST LOETUD PÄEVAD. NEED FILMID ON TÕESTI VÄÄRT VAATAMIST.

Veel on võimalus minna vaatama:

Bergdorfi moeresidentsi. Seanssi 30.11. 13 kell 19:45  Coca-Cola Plazas (all pool ka arvamus filmist).

Mademoiselle C-d seanss: JUBA TÄNA 25.11.13 kell 22:45 Artises (VÄGA SOOVITAN. Tegu on väga inpireeriva ja lihtsalt vapustava filmi ning naisega. Kellel vähegi võimalus, kindlasti minge. Te ei kahetse.)

Bert Stern: originaalne hull. Seanss: 26.11. 21:00 Sõprus.

Vivienne Westwoodi film on kahjuks juba välja müüdud. Üritan seda kindlasti hiljem järgi vaadata ning jagan siis teiega emotsioone.

Versailles '73: revolutsioon moelaval. Seanss: 26.11. 17:00 Sõprus. (Olen sellest filmist palju kuulnud, kuid ise pole vaadanud.)

Vidal Sassoon: mees, kes muutis kääridega maailma. Seanss:  25.11 17:00 Sõprus

Winny Puhh: maailma veidraim bänd. Seansse enam kahjuks pole.

Nüüd kahest filmist lähemalt. Mina käisin vaatamas Mademoiselle C-d ja Bergdorfi moeresidentsi. Mõlemad filmid olid huvitavad, kuid Mademoiselle C on VAIELDAMATU LEMMIK. Sain filmist nii palju inspiratsiooni, et öö otsa ei suutnud magama jääda. See oli tõesti väga hea film. Jõudsin koju hakkasin tuba kaunistama, joonistasin (hiljuti tegelesin sellega 8 klassis), otsisin kõrgmoe outfite, lugesin, kuulasin muusikat, lehitsesin vanu sõpru „Moeloojateleksikoni“, „Moe ajalugu“ning vaatasin veel ühte  moega seotud filmi. Märkamatult oli kell tiksunud 5: 23 (hommik/öö) :D Nii vahel juhtub, kui mul on järjekordne inspiratsiooni puhang.

 Carine Roitdeld

Mademoiselle C film räägib endisest Pariisi Vogue peatoimetajast Carine Roitfeldist. Prantslanna  temperament erineb märgatavalt Anna Wintouri omast (toim- Ameerika Vogue peatoimetaja = jäine kuninganna, kes on võimeline 120000 dollarise fotosessiooni prügikasti saatma.) Carine on hoopis teistsugust masti inimene. Siiras, loominguline, julge, sõbralik, soe ning äärmiselt elegantne. Tema lennukad ideed ja paeluv iseloom lihtsalt paratamatult panevad teda armastama. Tegu on väga julge inimesega. Tema oli üks nendest, kes mõtles koos Tom Fordiga ühe intiimselt julge fotosessiooni kontseptsiooni ning teostas selle. Carine tundub olevat ehtne ja see paneb teda veelgi enam armastama. 

 

Film „Mademoiselle C” jälgib Carine’i elu paari aasta eest, mil ta oma senisest tööst loobuda otsustas ning astus vastu uutele proovikividele. Ta kolis Pariisist New Yorki ning hakkas välja andma omaenda ajakirja CR Fashion Book. Korduvalt maailma stiilseimate inimeste hulka valitud naine sai pühenduda vaid südamelähedastele projektidele ning valmistuda ka vanaema rolliks.

Mulle väga meeldisid lahendused, mis Carine koos oma meeskonnaga välja mõtles. Kõige enam avaldas muljet fotosessioon palja modelliga kalmistul. See oli väga stiilne üle piiri astumine. Mängiti eetika normidega, kuid olen veendunud, et peale foto nägemist, annab enamik vaatajatest talle selle andeks. Selles peitubki tõeliselt andekate inimeste x-faktor. Sellistel inimestel on julgus ja oskus mõelda raamidest välja ning rikkuda kõiki reegleid. 

Pikkemalt ei räägi. Lihtsalt soovitan seda vaadata. Kui teil jääb see kinos nägemata, ostke DVD, kui need müügile tulevad (kui üldse tulevad). Mina ilmselt ostangi endale võimalusel ühe.

Bergdorfi moeresidents oli jällegi hoopis teistsugune. Oli huvitav vaadata, kui suure pühendumise ja vaevaga inimesed teevad oma tööd. Jäi mulje, nagu nad elaksid selle töö nimel. Minus tekkis suur austus nende töö vastu. Eriti silmapaistvat vaeva näevad aknakaunistuste disainerid. Lihtsalt vappustav.

Filmi jooksul annavad intervjuusid peaaegu kõik kõrgmoe koorekihti kuuluvad moeloojad. Olen omal käel tudeerinud moodi ning minul oli nii hea meel, kui tundsin ära kõik disainerid veel enne, kui nimesildid ilmusid. Veelgi vapustavam oli mõista, et tegelikult teadsin iga näidatud disaineri brändi kontseptsiooni ning mäletasin peast viimaseid kollektsiooni. See tekitas tõesti nii hea tunde.

Ühesõnaga ootan õhinal juba järgmise aasta Pöffi Moekino eriprogrammi, sest nende filmide vaatamine on tõesti väärt kogemus.

Olge tublid!

Need fotod ütlevad rohkem, kui tuhat sõna

Sattusin Facebooki vahendusel ühele väga vingete fotodega lingile. Nii andekatele inimestele olen alati alt ülesse vaadanud.

Iga foto kontseptsioon on omapärane, kuid põhiline on see, et need fotod pole mitte ainult rabavalt professionaalsed, vaid kujutataval on sügavam tähendus. Olen inimene, keda inspireerivad  kvaliteetsed ning kõnekad fotod, mis paistavad halli massi seast kohe silma. Antud fotodel kujutatakse minu meelest väga huvitavalt anonüümsust, inimese aheldatust ning tegeliku vabaduse puudumist. 

Nii andekatele inimestele olen alati alt üles vaadanud. Samas minu sõnad ei tähenda midagi, sest te peate ise veenduma nende fotode erakordsuses.

Rohkem fotosid saate vaadata siin: http://www.viralnova.com/kyle-thompson-photography/

Samsara - võimas kogemus

Tänane postitus tuleb sellest, mis kõnetas mind kõige enam sellel nädalal. Nimelt üleeile näidati BFM-i SuperNova kinos taaskord „Samsara“ filmi. Olin sellest juba eelnevalt kuulnud ja tegelikult tahtsin juba suvel seda vaatama minna, aga siis elasin veel Kohtla-Järvel. Meie linnas pole kino. Kui lõpuks jõudsin Tallinna kinno, polnud seda filmi enam kavas. Ja oh üllatust, kui märkasin, et seda saab taas vaatama minna ja veel poole soodsamalt. Eilne õhtu polnud küll sobivaim, sest tegelikult oli tegemisi palju, aga otsustasin siiski aja maha võtta ja minna. See oli tõepoolest õige otsus.

„Samsara“ on dokumentaalfilm, milles näidatakse kauneid ja liigutavaid ning šokeerivaid kaadreid eri maailma paikadest. „Samsara“ tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud „Samsara“ autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.

See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga „Samsara“ pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.

„Samsara“ autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.

(Eelnevad kaks tekstilõiku pärinevad Forum Cinemas kodulehelt.)

Viimasel ajal olen väga emotsionaalseks muutunud. Ilmselt mõjub väsimus ja unepuudus. See film rabas mind hingepõhjani. Just nii kõnekaid asju tahaks ka loengutes näha kuulda, mis tõesti annaksid korraks korraliku lataka vastu pead ja sunniks sind piiluma oma komfordi tsoonist välja poole. Teel koju hakkasin mõtlema, et ilmselt ma olen siiski väga ära hellitatud inimene. Olen harjunud sellega, et mul on alati kõik olemas olnud. Ma küll teadsin, et väga paljudes riikides on probleemid ja inimesed elavad vaesuses. Siiski üks asi on sellest lugeda, kuulda ja hoopis midagi muud on seda kõike näha suurel ekraanil. Vahepeal pidin tõesti pilgu ekraanilt mujale suunama, sest mul oli lihtsalt valus seda vaadata. Ühel hetkel avastasin end vaevu pisaraid tagasi hoidmas.

Filmis näidati tihtipeale mõne raskes olukorras oleva inimese nägu, väga lähedalt zoomituna. NEED SILMAD. Need lihtsalt kummitasid mind täna öösel. Nendes oli nii palju valu, hirmu, kurnatust, viha. Isegi praegu kirjutades tulevad need näod meelde. Sellel hetkel tabasin end mõttelt, kas ma olen üldse enda silmadesse kunagi nii lähedalt ja kaua vaadanud? Ja mida ma nendest näeks? Või mõne lähedase silmadesse? Teate, see on tõesti kasulik, sest silmadest lugesin välja asju, mida inimene ealeski poleks öelnud.

Selles filmis polnud näitlejaid, polnud subtiitreid ega tühja loba. Polnud kunstliku teksti. Oli vaid ehtne elu. Selline, milline ta on paikades, kuhu ilmselt keegi meist tavaliselt ei sattu. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine tohutult kasulik kogemus.

Lisaks sisule tasub muidugi toonitada ka teostust, mis oli äärmisel professionaalne. Isegi kõige räigemaid asju filmiti väga hästi. Ja muidugi need teemade üleminekud. Näiteks burgerite söögikohast ilukirurgi lauale, sealt edasi plastmassist mannekeenide tööstusesse ning juba näidatigi poolalasti olevaid bordelli tantsijaid.

Samuti jättis sügava mulje episood Aafrika külast, kus kogu pere seltsis tegeleti ühiste asjadega. Nende jaoks polnud oluline, mitu like`i su Facebooki üleslaetud foto saab. Nende inimeste jaoks on oluline, et kõik oleksid elus ja terved ega tunneks nälga. Kontrastiks toodi kontor, mis oli täis inimesi, kes kõik usinasti trükkisid tekste arvutites. Tagapõhjaks oli võimendatud klaviatuuri toksimise heli. Selline kontrastne üleminek paneb tõesti mõtlema elu väärtuse üle.

Ja muidugi ei suuda ma unustada Aafrika noormehi, kes hoidsid käes relvi ning tagaplaanil onni vahel jooksis pisike palja pepuga poisike. Filmis näidati ka padrunite tehaste konveiereid. Tegelikult ka seda, millistes meeletutes hulkades neid toodetakse. Ja siis näidati surnuaja taustal seisvat sõdurit täiesti ära rikutud näoga ja ilmselt ka eluga. Kõige jubedam oli näha väikese tüdruku surnukeha pisikeses kirstus.

Tõepoolest selliste kõnekate episoodide nägemine ütleb märksa rohkem, kui ükskõik mis sõnad.

HAKKA TUDENGIVARJUKS

Teid huvitab ajakirjanduse eriala? Tahate teada, kuidas TLÜ-s asjad käivad? Kasutage võimalust ja tulge tudengivarjuks. Olen ise olnud eelmisel aastal tudengivari. Käisin reklaami ja imogoloogia loengutes ning olin ajakirjanduse tudengi vari. See päev oli mega huvitav ja väga emotsionaalne. Sain teada asju, mis tõesti raputasid minu maailma. Näiteks peale ühte reklaami loengut sõitsin tagasi ja vaatasin kõiki neid plakateid hoopis teise pilguga. Siis mõistsin, miks nende kujundus oli selline nagu see oli.

Ajakirjanduse tudengil sellel päeval loenguid polnud, aga ta rääkis põhjalikult sisseastumisest ning sellest, mida tudengit võib ees oodata. Samuti tegi ekskursiooni. Kui ma septembris tulin taas TLÜ-sse oli minul juba tohutult lihtsam orienteeruda.

Siit tuleb ka veidike isiklikum üleskutse. Nimelt on plaanis teha sellest ka video lugu. Tahaksin seda teha inimesega, kes tuleks minu varjuks. Nii vastutan mina ise selle eest, et inimesel oleks tõesti põnev ja kasulik päev. Räägin sisseastumisest, teen ekskursiooni, vastan teie küsimustele. Räägin veel põnevatest asjadest, mida TLÜ-s saab teha. Ja muidugi lähme koos põnevasse loengusse. Kas kuulata Priit Hõbemäe loengut lives pole mitte ahvatlev? 

Seega palun kõik soovijad kirjutage mulle Facebooki või mailile. Sest registreerimisega on KIIRE.  Tudengivarju nädal algab  9-13. dets 2013. Kooli jaoks saate ka vabastuse. 

Panen üles ka lingi, kus saate end registreerida ja uurida veel selle ürituse kohta.

INFO http://www.tlu.ee/avatudnadal

REGISTREERI http://www.tlu.ee/et/sisseastuja/Avatud-nadal/Hakkan-tudengivarjuks

H&M ja New Yorker nüüd ka Postimajas

New Yorker

New Yorker

  

Paraku olen selle looga nüüd juba lootusetult hilinenud, sest tegemisi on iga päev meeletult palju. Arvan, et suurem enamus teist juba teavad, et nüüd ei pea sõitma seitsme maa ja mere taha Rocca al Mare-sse  H&M-i pärast ega ka Kristiinesse New Yorkeri pärast. 

Mõlemad poed on nüüd mõnusalt kesklinnas käe-jala-ulatuses.

Esimesele kümnele moefännile anti sarnaselt Rocca al Mare H&M-i avamisele 100-eurone kinkekaart. Nii ööbitigi jälle ukse taga.

Lisaks H&M-ile avas Postimajas oma uksed Rimi supermarket, New Yorker, Rademar, NS King, Benu Apteek, Pere Optika, R-kiosk, Reval Café ja Eesti Post.

Avamine toimus 26. oktoobril 2013. Sellel päeval ma kohal ei käinud, sest olin üle pika aja koju sõitnud. Esmaspäeval jäi mul loeng ära ja nii tekkiski mul võimalus uudistama minna.

Ütlen ausalt Postimaja H&M ja New Yorker meeldivad mulle rohkem. Esiteks on nad kesklinnas ja mul pole probleemi sinna jõudmisega. Postimaja New Yorkeris on mõnusad suured proovikabiinid ja kõrged proovikabiini uksed ning wow, enam ei mingeid Kristiine keskusele omaseid pragusid. Üldiselt tunduvad mõlemad poed avaramad.

Mis puudutab kaupa, siis valik on super hea. H&M-i astudes jäävad silma kohe meeletult suured bling-blingi riiulid. Uus kollektsioon tundub ka mõnusam ja asjalikum. Võib-olla on asi minus, aga leidsin antud shoppingu tuuril päris palju asju, mida olin juba pikkemalt otsinud. Lisaks on H&M-i mõnus talvejopede ja mantlite valik ning hinnad need on parimad.

Viimasel ajal on mulle aina rohkem hakanud meeldima vinge kujundusega puuvillased kampsikud. Ja neid on New Yorkeris juba piisavalt. Ostsin endale ühe must-valge Kristiine New Yorkerist ja nüüd jäi silma üks valge musta ornamendiga. Lisaks meeldis puuvillane kardigan, millel olid musta naha imitatsiooniga varrukad, vinge. Ja veel meeldisid mustad nahast retuusid.

Ühesõnaga, soovitan minna uudistama, sest oma silm on kuningas.