29.08.15

TEISTSUGUNE BIRGIT KOOL



Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Mida rohkem sattun erinevatesse projektidesse (ja ka moeshow`de backstage`i jne) seda paremini mõistan, kui toredad inimesed mind tegelikult ümbritsevad. Augustis esitles andekas moelooja ja blogija Birgit Kool oma uut kollektsiooni“Reptile”. Birgiti enda sõnul peegeldab rohekas, must, valge Reptile” kollektsioon tema rahulikumat poolt. Muidu on andekas neiu auhindu kokku kuhjanud eelkõige tänu oma eelnevatele väga edge`idele kollektsioonidele. Sellel korral tuli ta hoopis märksa kantavama loominguga vaatajate silme ette. Tubli töö!

Mul on hea meel, et sain abiks olla jumestajana. Enam-vähem kolmekesi jumestasime 20 modelli. Olen vahepeal juba täitsa hakkanud igatsema seda moeshow`de adrenaliini, kui sul on nii kiire, et sa ei jõua tundide kaupa juua, süüa ega istuda ning aina jumestad. Päev oli äärmisel palav ning meik aina tahtis minema voolata, kuid me hoidsime kätt pulsil.Näitan ka teile Jörgen Norkroosi klõpsutatud pilte. Kahjuks kõikidest modellidest, kellele meiki tegin pilte pole. Näitan neid tüdrukuid, kellele oli au meiki teha. 


Kogu seltskond oli kirev, aga väga tore. Modellide seas oli mitmeid „Eesti Tippmodelli“ saate osalejaid. Tippmodelli saate teise hooaja võitjale Sandrale meiki tehes, sain natuke ka tema modellitööst Türgis teada. Mulle meeldib, et moeshow`del juhtun kokku täiesti ootamatute inimestega, saan teada midagi uut ja paned enda jumestaja oskused proovile. Lisaks tüdrukutele tegin ka kaunile Birgitile kiire meigi moeshow eelse kaose keskel. Vaatamata tohutult palavale ilmale oli väga vahva. Aitäh Birgit, et mu kampa võtsid ja kohtume peagi Pariisis ;)


Fotod: Jörgen Norkroos Cine-photography
Looming: Design by Birgit Kool
Meik: Margarita Gavrilova


Reporter tegi kollektsioonist lugu, mida saate vaadata SIIT


Catwalk`i lugu saad lugeda SIIT


Olge tublid!

PÄEV 8: KAS SEE ON PÄRISELT MINU ELU?


Mu lennuk väljus kell 15 Hispaania aja järgi. Ma ärkasin kell 8, et natukene veel päevitada, kohvrit pakkida, pesus käia ja sõita pikk maa maha lennujaamani ning duty-free`st läbi põigata.


Kui küsida, kuidas ma iseloomustaks meie reisi, siis vastan, et see oli U-S-K-U-M-A-T-U. Barcelonas kohtusid Las Vegas Amsterdamiga. Just vibe`i mõttes. Mitmel korral olin sõnatu, hingetu ja lihtsalt hämmastunud. Ma ei suutnud ikka uskuda, et see kõik toimub minuga. Vahel tahtsin end näpistada, et veenduda, et see ongi päriselt minu elu.  


Meie motoks oli Carpe diem, mis tõlkes tähendab haara hetkest või kasuta päeva. Meie kolm juba haarasime hetkest nagu oskasime. Vägitegusid piinlike, lolle, naljakaid, rõõmsaid, hulljulgeid jätkuks mitme lehe pikkuse nimekirja jaoks. Need on seigad, millest ei julgeks isegi vanaemana lapselapsele oh-kui-vanaema-oli-noor jutuajamiste ajal rääkida. Need on seigad, mille üle me kolmekesi naerame ka aastate pärast. Need on seigad, mis lasevad meil ennast paremini tundma õppida. Need on seigad, mis sunnivad meid taaskord reisidele minema. Kõiki neid seiku võtab üldistavalt kokku sõna VABADUS. Vaid vabaduses saad teada, kes sa oled, kuhu sa kuulud ning mida sa tahad. Rusuvad ühiskonna piirangud nii kirjalikud, kui kirjutamata ei lase ealeski sul seda teha kodumaal.



Enne koju tagasi pöördumist pidin ma lahendama ühe küsimärgilise asja. Eelneval päeval enne purskkaevudeni jõudmist suutsin ma enda arust lahti harutada ühe rusuva müsteeriumi. Tähendab, siis ma arvasin, et lahendasin selle. Mida aeg edasi, seda rohkem sai mulle selgeks, et tegelikult oli see hoopis salakaval lõks, mis pidi mind veel rohkem segadusse ajama. Kogu reisi olin ma segaduses. Päevast päeva. Ühelt poolt toimus nii palju ägedaid ja emotsionaalseid sündmusi, et minu emotsionaalne karahvin täienes imelise kiirusega.  Samas hinges rususid kool, kaotatud töö ja lahedamata müsteerium. Ma vajasin vastuseid ja päev enne kodumaale naasmist, julgesin neid ka küsida. Vastused olid ootamatud. Nii suurt hulka kärbseid pole mulle veel pähe ajatud. Siis ma veel seda ei teadnud. 


Olen alati püüdnud kõigest väest teha kõike õigesti. Varem või hiljem anda inimestele, kes mulle haiget tegid andeks. Püüdsin olla võimalikult täiuslik ning õppida õpetundidest. Isegi, kui su süda murtakse, jääd sa ellu ning õpetunni võrra targemana sammud edasi. „Never a failure, always a lesson.“ Aja möödudes näen paremat perspektiivi ja kirja pandud sõnad on selgemad. Tuleb usaldada oma sisetunnet ja järgneda sellele. Selles tasakaalutus tasakaalus peitubki elu mõte. 


Kokkuvõttes oli reis väga lahe, aga tagasi naasta ma ilmselt ei tahaks. Ma ei tea, kas asi oli pikkades vahemaades, rusuvas müsteeriumis, Eestist meilitsi tulnud uudistes või emotsionaalses tühjenemises, aga koju naastes ma ei tundnud midagi. Ma ei igatsenud pidudest pungil kärarohket Barcelonat. Mul oli ääretult hea meel, et seal ära käisin ja oma kauaaegse unistuse teoks tegin. Samas olin õnnelik, et sain jälle näha oma parimaid sõpru ja rääkida nendele oma seiklustest. Mul oli mõnus olla kodus, kus kõik oli selge. Kus mind ümbritsevad armsad ja hoolivad inimesed. Mul oli hea meel jätta kõik kahepalgelised intriigid seljataha ja targemana naasta koju. Naeratus näol, jätkan mina oma eluteed.

Olge tublid! 

27.08.15

PÄEV 7: APPI, NÄGIN MESSI`T JA NEYMAR`IT MÕNE MEETRI KAUGUSELT!


Seitsmes päev oli ekskursioonidest ja emotsioonidest pungil. Ühtlasi oli see kõige suurepärasem päev kogu reisi jooksul. Algul sõitsime seitsme maa ja mere taha üüratusse Ciutadella Park`i. Jalutasime selle risti-põiki läbi ning jõudsime välja Arc de Triomf`i juurde. Olin kogu elu arvanud, et Triumfikaar on ainult Pariisis, aga näe Barcelonas on ka oma. See valmis 1888. aasta maailmanäituse jaoks. Iga päev õpin midagi uut juurde.


Barcelona Triumfikaare juurde oli kogunenud palju rahvast. Põhjus oli lihtne FCB oli võitnud ja tunni aja pärast pidid kõik Barcelona jalgpalli meeskonna liikmed siit mööda sõitma. Käisime lähimas kohas söömas ja ootasime koos teistega. Mulle tohutult meeldis, et maast madalast püüti lastele traditsioone ja ühte hoidmist õpetada. Kõik, nii vanad, kui noored kandsid mängijate nimedega särke ja lehvitasid FCB lippe. 


Rõõmuhõisked sööstsid igast ilmakaarest, kui nägime FCB mängijaid kõigest 5-6 meetri kaugusel. Missugune õnnelik kokkusattumus, et just sellel ajal jalutasime selles pargis ja sattusime siia. Ma olin heas mõttes šokis kogu selle aja. Isegi kananahk tuli, kuigi ma ei fänna üldse jalkat.

Hiljem saabus minu jaoks tipphetk. Ma ronisime suure Centro comercial de Las Arenas vaateplatvormile. Seal rullus meie silme ees lahti kaunis vaade, mis lõi pahviks. Olin lihtsalt sõnatu. Isegi praegu neid ridu sisse toksides tunnen minu sees kerkivat emotsioonide laviini. 


See hetk oli P-A-R-I-M. Vaatamata kõikidele kirjutamata jäänud jamadele, mis toimusid selle reisi jooksul oli kõik seda väärt ainuüksi selle vaate pärast. Ma lihtsalt seisin vaikselt ja vaatasin ega suutnud uskuda, et see on päriselt mu elu.


Hiljem läksime alla purskkaevude parki. Peale Arena vaadet arvasin, et paremaks ei saa minna, aga sai. Kui mõni sõna oligi veel keelele jäänud, siis vaadates üles alla liuglevaid ja värvi muutvaid purskkaevude pritsmeid ning suurejoonelist show`d, olin ma lõplikult sõnatu.



Hiljem vaatasime öist Barcelonat. Seda vaadet oli võimatu edasi anda või oma kauniduses jäädvustada. Hiljem põikasime Mac`ist läbi ja pidasime rannas piknikut. Siis ma puhkesin nutma. Selle toreda reisi lõpp oligi oma saba liputamas. Ma teadsin, et kõik see oli kordumatu. Isegi, kui naasta tagasi, oleks kõik hoopis teisiti. Õpetund nr… naudi igat hetke, sest see on kordumatu. 


Veel mõned pildid sellest päevast:








To be continued...