07.11.13

Samsara - võimas kogemus








Tänane postitus tuleb sellest, mis kõnetas mind kõige enam sellel nädalal. Nimelt üleeile näidati BFM-i SuperNova kinos taaskord „Samsara filmi. Olin sellest juba eelnevalt kuulnud ja tegelikult tahtsin juba suvel seda vaatama minna, aga siis elasin veel Kohtla-Järvel. Meie linnas pole kino. Kui lõpuks jõudsin Tallinna kinno, polnud seda filmi enam kavas. Ja oh üllatust, kui märkasin, et seda saab taas vaatama minna ja veel poole soodsamalt. Eilne õhtu polnud küll sobivaim, sest tegelikult oli tegemisi palju, aga otsustasin siiski aja maha võtta ja minna. See oli tõepoolest õige otsus.

„Samsara“ on dokumentaalfilm, milles näidatakse kauneid ja liigutavaid ning šokeerivaid kaadreid eri maailma paikadest. „Samsara“ tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud „Samsara“ autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.

See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga „Samsara“ pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.
„Samsara“ autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.

(Eelnevad kaks tekstilõiku pärinevad Forum Cinemas kodulehelt.)
Viimasel ajal olen väga emotsionaalseks muutunud. Ilmselt mõjub väsimus ja unepuudus. See film rabas mind hingepõhjani. Just nii kõnekaid asju tahaks ka loengutes näha kuulda, mis tõesti annaksid korraks korraliku lataka vastu pead ja sunniks sind piiluma oma komfordi tsoonist välja poole. Teel koju hakkasin mõtlema, et ilmselt ma olen siiski väga ära hellitatud inimene. Olen harjunud sellega, et mul on alati kõik olemas olnud. Ma küll teadsin, et väga paljudes riikides on probleemid ja inimesed elavad vaesuses. Siiski üks asi on sellest lugeda, kuulda ja hoopis midagi muud on seda kõike näha suurel ekraanil. Vahepeal pidin tõesti pilgu ekraanilt mujale suunama, sest mul oli lihtsalt valus seda vaadata. Ühel hetkel avastasin end vaevu pisaraid tagasi hoidmas.

Filmis näidati tihtipeale mõne raskes olukorras oleva inimese nägu, väga lähedalt zoomituna. NEED SILMAD. Need lihtsalt kummitasid mind täna öösel. Nendes oli nii palju valu, hirmu, kurnatust, viha. Isegi praegu kirjutades tulevad need näod meelde. Sellel hetkel tabasin end mõttelt, kas ma olen üldse enda silmadesse kunagi nii lähedalt ja kaua vaadanud? Ja mida ma nendest näeks? Või mõne lähedase silmadesse? Teate, see on tõesti kasulik, sest silmadest lugesin välja asju, mida inimene ealeski poleks öelnud.

Selles filmis polnud näitlejaid, polnud subtiitreid ega tühja loba. Polnud kunstliku teksti. Oli vaid ehtne elu. Selline, milline ta on paikades, kuhu ilmselt keegi meist tavaliselt ei sattu. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine tohutult kasulik kogemus.

Lisaks sisule tasub muidugi toonitada ka teostust, mis oli äärmisel professionaalne. Isegi kõige räigemaid asju filmiti väga hästi. Ja muidugi need teemade üleminekud. Näiteks burgerite söögikohast ilukirurgi lauale, sealt edasi plastmassist mannekeenide tööstusesse ning juba näidatigi poolalasti olevaid bordelli tantsijaid.

Samuti jättis sügava mulje episood Aafrika külast, kus kogu pere seltsis tegeleti ühiste asjadega. Nende jaoks polnud oluline, mitu like`i su Facebooki üleslaetud foto saab. Nende inimeste jaoks on oluline, et kõik oleksid elus ja terved ega tunneks nälga. Kontrastiks toodi kontor, mis oli täis inimesi, kes kõik usinasti trükkisid tekste arvutites. Tagapõhjaks oli võimendatud klaviatuuri toksimise heli. Selline kontrastne üleminek paneb tõesti mõtlema elu väärtuse üle.

Ja muidugi ei suuda ma unustada Aafrika noormehi, kes hoidsid käes relvi ning tagaplaanil onni vahel jooksis pisike palja pepuga poisike. Filmis näidati ka padrunite tehaste konveiereid. Tegelikult ka seda, millistes meeletutes hulkades neid toodetakse. Ja siis näidati surnuaja taustal seisvat sõdurit täiesti ära rikutud näoga ja ilmselt ka eluga. Kõige jubedam oli näha väikese tüdruku surnukeha pisikeses kirstus.

Tõepoolest selliste kõnekate episoodide nägemine ütleb märksa rohkem, kui ükskõik mis sõnad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar