"Reis
on isikupärane – kahte ühesugust reisi ei ole. Tal on temperament, ainulaadsus
ja individuaalsus. Me avastame pärast aastaid kestnud pingutusi, et meie ei
kujunda matka, vaid matk kujundab meid." Need kuldsed sõnad pani omal ajal
kirja üks mu lemmikkirjanikke John Steinbeck ja tal on paganama õigus.
Ilmselt
paljud teist küsivad imestusega „Rita, miks sul kulus pea pool aastat enne, kui otsustasid
Pariisist kirjutada?“. Arvan, et ma ei olnud valmis endale tunnistama, et see reis on läbi.
Kui leiad koha, kus meeldib kõik ja avastad, et need pole lihtsalt ilustatud
jutud, siis leppida lahkumisega on märksa raskem.
Mulle
meeldib reisida, sest lisaks uutele tutvustele ja kohtadele avastan ma eelkõige
ennast. Pariisi
ei peeta asjatult maailma luksuslikumaks ja romantilisemaks linnaks. Tõepoolest
detailideni läbimõeldusest ning pühendumusest õhkas iga nurk, hoone,
vaatamisväärsus ja inimenegi. Mind lõi pahviks Versailles' loss, kus oli iga
detail nii täiuslikult paigas.
Suuresti määrab arhitektuur, kas linn poeb mulle
hinge või mitte. Ma lihtsalt saan kunstist ja arhitektuurist nii palju
inspiratsiooni. Mulle meeldib pühendunult silmitseda detaile. Kujutada ette
inimesi, kes nendes hoonetes elasid/elavad. Millised nad olid/on? Mida nad
väärtustavad? Kuidas need detailid on tehtud? Minu peas kerkib korraga palju
küsimusi, aga samas hinges tunnen rahu, sest mulle meeldib, mida silmad näevad.
Ma hindan pühendumust ja täiuslikkuseni viimistletust.
Olen
aru saanud, et väga määrav on see, kellega sa reisil aega veedad. Kui sind
saadab vinguviiul või kappav Hiina turisti tüüpi reisija pahuras tujus või
ebaviisakalt käituv mats, siis suure tõenäosusega on osa reisist kibeda
järelmaiguga. Selline reaalsus tabas mind Barcelonas ja Amsterdamis, aga
Pariisiga oli hoopis teine lugu.
Mu seltsilised olid imelised inimesed.
Alustaks kullapai Birgitist, kes vaatamata väsimusele ja kiirele graafikule
leidis aega, et muuta minu joaks reis meeldejäävaks. Parimat reisikaaslast on võimatu
soovida ja leida. Palju nalja, pilte ja lihtsalt tohutult positiivset
energiat. Ehtne match made in heaven. Ka prantslased, kellega veetsin aega
muutsid reisi käekäiku märkimisväärselt. Ja ühel käisin isegi hiljuti külas Londonis, sest ta otsustas proovida välismaal elamist.
Stiilsed
prantslased
Pariisi
meeste riietumise stiilist võiksin kirjutada oode. Seda raskem oli tulla tagasi
Eestisse ja näha bussis dressides ja päevi näinud jopedes mehi. Pariisi meeste
stiil on elegantne, hoolitsetud aga minimalistlik. Täpselt nagu mulle meeldib.
Ka naised jäid samaga silma. Valged särgid, tumesinised pintsakud, beežid või
hallid mantlid, mustad püksid, kleidid ja alati hea parfüüm ning täiuslikult
seotud hall kašmiir sall. Metroos silmitsedes inimesi märkasin, et tüüpilised
Pariisi naised ei pinguta üle meigiga.
Üldiselt piirdub asi ripsmetuššiga ning
hinnas on ka naturaalselt parajalt kohevad ning laiad kulmud ja täiesti
klaarilt puhas nahk. Ei märganud ma mingeid jumestuskreeme, päikesepuudreid ega
näokontuurimist. Õhtutel lisandus punane musisuu, mis jättis jahedal õhtul
välikohvikus istuva daami veiniklaasile šarmika jälje.
Ojana
voolavad hetked
Reisides
mulle meeldib endale aga võtta. Mind ei saa kohe kindlasti liigitada Hiina
turisti kategooriasse, kes kappab kõik paigad kiiruga läbi ja kui koju jõudes
sõbrad küsivad, kuidas Pariisis oli, vastab ta „Pole veel pilte vaadanud“.
Ma
võtan aega. Alati! Et nautida hommikut. Käia läbi lähimast pagariärist. Haarata
kaasa värskeid suussulavaid pehmeid croissante
ja jalutada aurava kohvi topsiga tagasi koju. Teha end kiirustamata korda.
Uurida kaardilt tänast maršuuti ja asuda teele.
Ma olen see, kes jalutab
prantslasega rahulikul sammul Louvre`i muuseumis pea pool päeva ja lihtsalt
istub pea tund aega pingil skulptuuride korrusel ning räägib elust, Charlie Hebdo
tulistamisest, tulevikust, olevikust, minevikust. Hiljem istusime temaga veidi
kohvikus ja nautisime maitsvaid vaarika tartalette ning suundusime Eiffeli torni
tippu.
Raske on kujutada täiuslikumat päeva lõppu, kui pranslasega šampanja klaase kokku lüües vaatega öisele Pariisile. Sähvivad tuled ja tipus kohisev
tuul viivad kodumuredest mõtted eemale. Sa upud sellesse joovastavasse hetke.
Rahulikult reisimine ei tähenda kaugeltki millestki ilma jäämist. Päris loetelu külastatud kohtadest tegema ei hakka. Eks pildid kõnelevad enda eest ise.
Suurlinna
rahu
Ma
olen õppinud reise nautima. Pigem avastan koha võrra vähem, kui jätan nautimata
eelmist kohta täielikult. Pariisi puhul üllatas mind metroo vaikus ja reisijate abivalmidus. Lapsed ei karjunud,
keegi ei istunud ninapidi telefonis, keegi ei arutanud peremuresid valjuhäälselt nagu
Eestis ikka kombeks.
Usun, et kõik mu tuttavad teavad, kuidas ma vihkan Eesti
ühistransporti. Täiesti südamepõhjani. Seda pidevat kära ja teise privaatsuse
piiramist. Lõputut jutuvada, naabrinaise voodielust rääkimist, laste karjumist
ja emade vastu karjumist. Pipraviina pakkuvaid purujoodikuid bussi tagaosas.
Ma
tõesti ei salli mitte midagi sellest. Vastukaaluks vaiksed prantslased, kes
loevad raamatut või ajalehte või otsivad sinuga silmsidet ning malbelt
naeratavad. See hea kasvatus määrab nii palju.
Julgus
avastada
Mulle
meeldib reisida, sest lisaks uutele tutvustele ja kohtadele avastan ma eelkõige
ennast. Sellel reisil ma tegin mitmeid nö. julgustükke. Sõpradele nendest
rääkides olid nad pahviks löödud ning imestunult kõlas vastu „Kuidas sa
julgesid?“.
Ei tea, kas põhjuseks oli ajakirjanduslik uudishimu ning hulljulgus
või lihtsalt neiulikult särasilmne naiivsus või äkki oli see kokteil mõlemast.
Näiteks külastasin öist Moulin Rouge`i võhivõõra prantslase seltsis, kellega
rääkisime siis veel hiljuti toimunud Charlie Hebdo tulistamisest. Ilmselt
siinkohal tasuks mainida, et tegu oli moslemi noormehega.
Mu ema saaks ilmselt
rabanduse (ema palun ära saa). Mind huvitas tema arvamus. Tegu oli kirurgiga,
kes seletas olukorda väga silmi avavalt tuues sisse ka moslemite perspektiivi
selles olukorras. Päris palju oli linna avastamist ka täiesti omapead.
Pariisi
metroo on väga lihtne ja inimesed abivalmid. Seega julgustan teid ka üksi linna
avastama. Erinevaid olukordi oli veel ja veel, kuid need jätan siiski saladuse hõlma.
Pariis jääb mulle igaveseks meelde ja hea meelega külastan seda taas. Piiluge veidi pilte ka ja saage osa minu seiklusest.
