17.07.15

PÄEV 6: KUULUS LA SAGRADA FAMILIA VÕI SUUR LIIVALOSS?


See hommik oli saatanast. Ei päästnud aspiriin, sidrunivesi ega külm dušš. Ees ootas pikk ekskursioonide päev. Keskpäevaks suutsime end siiski korterist välja puigelda. Päevaplaanis numero uno paigaks oli Barcelona tähtsaim vaatamisväärsus, La Sagrada Familia. See on suur katoliiklik kirik Barcelonas. Selle arhitektiks oli Antoni Gaudí. Hoonet ehitatakse ja renoveeritakse juba aastakümneid, kui mitte sadu ning valmis see ikka ei saa. 


Sagrada Família ehitus algas 1882. aastal ja eeldatavasti valmib see aastal 2026. Nastjale jättis see hoone sügava mulje, mind seevastu täiesti külmaks. See meenutas liivalossi, mida isa õpetas lapsepõlves ehitama. Võtsin märja liiva sõrmele ja tilgutasin rannaliivale ning kordasin tegevust. Ühel hetkel kõrgus mu silme ees väike liivaloss. Meie silme ees seisis väga suur versioon lapsepõlves ära õpitud liivalossist.



Powerpuff girl`idel oli veel suveniire vaja. Nii läksime uuele „reidile“. Minu suureks kurvastuseks oli enamik nende poekeste pidajatest türgi päritolu mehed. Komplimente, ebasündsaid pakkumisi ja meelaid pilke sain ma liiga palju. Kogu šhoppamise tuju kadus minutiga ja enamasti püüdsin ma koos Frangiga väljas oodata.


Sellest hoolimata ostsime mälestuseks ühesugused käevõrud, mis sobisid kenasti hommikul peale kleebitud flash tattood`ega. Ostsin need spetsiaalselt enne reisi New Yorker`ist. Kellel huvi, see teab nüüd kust otsida. Isegi käevõru ei õnnestunud ilma pisemat sorti seikluseta osta. Küll poole hinnaga. Kohe peale arve tasumist ei astunud mu jalg enam üle selle poe läve. Siit tuli ka järjekordne õppetund. Adusin, et reisimist Türki, mu süda ei igatse. Ebaõiglane on teha nii kiireid järeldusi, kuid turvalisus ennekõike.


Pärast näidati meile ühte väga suurt ostukeskust. Mitmekorruseline üüratu mürakas, mille keskel kasvasid palmipuud ja alumisel korrusel mängisid Mehhikost pärit mehed, nagu meile hiljem seletati. Läksime sööma pastat ja jooma jääkokteili. See oli mu elu rõvedaim pasta. Mohito nime kandev jääkokteil sarnanes pigem sidruni nõudepesuvahendiga. 


Seejärel suundusime Barcelona suurimasse 18+ mänguasjade poodi (If you know what I mean). Mul pole seni õrna aimugi, miks me sinna läksime, aga tehtud see sai. See pood tegi küll lebolt sordimendi poolest Amsterdami poekestele ära. Õhtul tiirutasime veel niisama ringi. Meie sõit tagasi meenutas stseeni filmist. Muss põhjas, tants ja trall. Korterisse naastes nautisime terrassil õhtusööki. 


To be continued...

14.07.15

PÄEV 5: OMAPÄRASED BARCA KLUBID JA HISPAANIA KEELE VINGERPUSSID


No entiendo el idioma español“ ehk ma ei saa hispaania keelest aru, muutus minu tunnuslauseks. Tundub jabur kuulutada oma hispaania keele mitte teadmisest just hispaania keeles. Mis teha, nii vähemalt saadi aru. Kuigi tundub, et Hispaania asub Euroopas ja kuulub Euroopa Liitu ning just-kui on loogiline, et elanikud võiksid teada inglise keelt. Siis EI, olukord on sootuks teine. Peale suuri pingutusi sai lennujaama töötaja mulle ühe lause välja punnitatud. Poes käis suhtlemine enamasti viipekeeles või Frangi tõlkimise abil. 


Näiteks viimasel ära lendamise päeval mängis lennujaama infobox`i töötaja halb inglise keele oskus mulle kurja vingepussi. Nimelt küsisin oma gate`i numbrit, sest ekraanil seda polnud. Tema hispaania keelne aktsent muutis inglise keelse 40 hoopis 14-ks. Nii ma otsisin tund aega gate`i, mida polnud olemas. :D Kui lennuk poleks hilinenud, oleksin lennust maha jäänud.


Üldiselt suurema huvi korral jäävad keeled mulle külge küll, kuid mitte hispaania keel. Olime Nastjaga täiesti andetud õppurid. Meile korrati lauseid või sõnu mitu korda. Kordasime kaasa. Mõne hetke pärast küsiti, kuidas oli see või too ning me vastasime vaikusega. Hispaania keel pole kergete killast ja see sai mulle selgeks juba esimesel päeval. Suurt edasiminekut hispaania keele omandamises ei toimunud. Suutsin ära õppida ainult mõned uued sõnad ja väljendid. Rääkimisega mul ei sujunud, seevastu mõistmisega oli asi teine. 6-7 päeval, kui Cristian ja Frank rääkisid oma salajutte hispaania keeles, sain ma imekombel nende suureks imestuseks aru. Enam keegi klatšida ei julgenud. Hehe :D


Viienda päeva enamjaolt raiskasin koolitööde päästmise missioonile, kuid asjatult. Veel kord kordasin endale järgmist: Ära kunagi enam loe reisil meile!!! Seejärel lihtsalt püüdsin lõdvestuda ja saata murepilved minema. Päeval päevitasin terrassil ja hiljem suundusin koos powerpuff girl`idega linna. Korralikule turistile omaselt tuli läbi kammida mõned suveniiripoed, et korraliku tavaariga koju jõuda. Nii tegimegi. 


Samal päeval eksisime veel megapolises ära. Lõpuks leidsime tee eilsest päevast teada tuntud Barcelona katedraali juurde. Katedraali trepiastmetel puhkasime ning mekkisime head ja paremat poest saadud kraami. Vaatasime tänavaartistide esinemisi ja jagasime muljeid reisist ning nautisime head ilma.


Õhtul vaatasime jalkat. FCB võitis. Seda tähistati suurejooneliselt. Tänavatel oli kuulda rõõmuhüüdeid ja laule. Ilutulestikud sööstsid üksteise järel taevasse. Otsustasime tähistada võitu ning läksime klubisse. Barcelona klubis on selline süsteem, et sisse saad tasuta. Pealekauba saad veel punase kaardi. Selleks, et klubist väljuda, pead ostma joogi või keegi peab sulle välja tegema. Siis vahetatakse kaart rohelise vastu ja sa saad klubist välja. Need joogid pole kaugeltki mitte odavad. Seevastu noormehi, kes „heldelt“ neid välja teevad on palju. Klubis on mitu tantsupõrandat, mis on üksteisest isoleeritud. Erinevatel tantsupõrandatel valitseb erinev muusikastiil. Hispaania ja Ladina-Ameerika rütmidest kuni igapäevase mainstream`ini välja. Need rütmid ja kogu see Hispaania möll ei jäta kedagi külmaks.


Hola, guapa“ („Tere, kaunitar“) sööstis meie pihta igal sammul. Nii palju ilusaid kutte korraga polnud keegi meist varem näinud. Kui sa oled heledamate juustega ja sinakas-hallide silmadega sätitud Eestist pärit neiu, siis ole valmis komplimentide laviinideks klubis, baaris, poes, tänaval, rannas. Näiteks hommikul läksin otse voodist pidžaama polka-dot lühkarites allkorrusel asuvasse poodi. Ka siis sain mitmeid komplimente ja pikalt järgi jõllitavaid meelaid pilke. Hispaanlased juba oskavad teha komplimente, meelitada ja oskuslikult mängida härrasmehi. Kõik see soodustab positiivseid muutusi raudsest ma-saan-ise-hakkama neiust hoopis naiselikumaks versiooniks. Neid lõkse ja nõkse on Hispaanias kõikjal ning nendesse mitte sattumiseks tuleb säilitada kainet mõistust.



Väljusime klubist selle sulgemise tunnil ning kell kuus hommikul avastasime end randa põrutamas. Meil polnud ujumisriideid ega rätikuid. Kellel neid vajagi?! Me oleme Barcelonas ja elu on ilus. Ujusime ulmeliselt kauni päikesetõusu ajal. Kogu see öö oli hullumeelne ja aina pöörasemaks läheks. Lõpuks jõudsime korterisse. Pesime liiva maha ja võtsime unemati käevangu. Hetk hiljem olin juba ükssarvikute maal. 

Lisan lõppu veel mõned pildid sellest toredast päevast.





To be continued....

13.07.15

PÄEV 4: TOOLIDETA POPIM BAAR JA AHHETAMA PANEV BARCA KESKLINN


Alles neljandal päeval avastasime Barcelona kesklinna. Meie üüritav korter asus natuke kesklinnast eemal. Õigemini Barcelona mõistes natuke kaugemal, Eesti mõistes kaugel. Barcelona ilm oli sellel päeval ikka sama nagu eelnevatel ja järgnevatel päevadel. Ikka 30-32C. Mis mulle hämmastaval kombel sobis.


Kui enne olid meid igal sammul saatnud täiesti ilmetud karpide taolised elamud, siis nüüd avanes Barcelona südalinn täies hiilguses. Algul olin juba täiesti pettunud. Kuidas on võimalik, et pole ühtegi hämmastavat ehitist. Tegelikult oli ja väga palju. Barcelonas pole suured ainult vahemaad, vaid ka ehitised. Need on lihtsalt üüratud pilvedesse sööstvad katedraalid, tornid ja sambad, millel ei tundu otsa ega äärt olevat. Sellel hetkel tundsin end pisikese sipelgana.


Nägime näiteks Gaudi kuulsat ehitist Casa Batlló`t ning käisime Barcelona kuulsamas baaris, mille nime ma kahjuks peast ei mäleta. Algul seisime tükk aega järjekorras. Baar oli puupusti inimesi täis ja seda otseses mõttes. Selles baaris puudusid toolid või vähemalt mina ei silmanud neid. Seal serveeriti meile roosat šampust ja suupisteteks tellisime peekoniviilu mähitud juustu ning üllatus-üllatus verivorsti (tellides ei teadnud). Hispaania verivorst oli küll märksa rasvasem, kui Eesti oma, kuid see äratundmisrõõm oli piiritu.


Jalutasime edasi mööda Barcelona kesklinna. Põikasime korraks jäätise putkast läbi. Seejärel sööstsime erinevate ahhetama panevate väljakute poole. Barcelona südalinna tänavaid ääristasid kõrged majad kaunite rõdudega. Jalutades mööda tänavaid jäätis näpus mõtlesin, kui õnnelik ma võiksin olla, kui elaksin majas nii kauni rõduga. Vaataksin päevast päeva siblivaid inimesi. Jooksin hommikukohvi ja püüaksin lahti harutada nende tundmatute elusid. Saaksin fantaseerida ja kirjutada.



Minu unistuste mullile segab vahele Frank sööstes välja kirja, mida ta plaanis kirjutada oma Instagrami pildi alla „…with my new russian friends“. Oh man you just pulled the trigger,  ketran mina mõttes. Teema, mis rahvusest ma olen, on alati tekitanud diskusioone ning ümbritsevate raevukaid hõiskeid. Sellel reisil sain kinnitust, et ma pole see ehte venelane. Liiga palju on minus juba eestlaslike väärtusi ja käitumismallidki on pigem eestlaslikud, küll pisikeste kõrvalepõigetega. Mu parimad sõbrad ja ümbruskond on eestlased. Üle kahe aasta päevast päeva kasutan just seda keelt nii töös, koolis, projektides, kui vabal ajal. Mõtlen ka pigem eesti keeles ja kui räägin vanematega, siis vahel tõlgin lauseid vene keelde ümber. See kõlab veidralt, aga tegelikult olen ma valge vares mõlemas leeris. Kuid sellegipoolest  sööstsin ma oma pahura „I`m from Estonia. I`m not russian.“ Siit alates rullus lahti üks äge diskussioon ja väike draama, sest mõlemad powerpuff girl`id pidasid end just ehtsateks venelasteks. Minu vastus, kes ma olen, on viimasel ajal olnud muutumatu. „Nice to meet you. I`m the citizen of planet earth.“ Sellega oligi pandud punkt. Kuid Nastja silmist paistis, et mu vastus talle ei meeldinud mitte üks teps. Õnneks sinna me selle asja ka jätsime. 


Ees ootasid uued avastused. Õhtul jõudsime veel Barcelona suurima katedraali juurde ja vaatasime ära kesklinnas asuvad suured purskkaevud.


To be continued...

12.07.15

PÄEV 2-3: TOPLESS NAISED BARCA RANNAS



Aeg lendab kiiresti ja kahe postituse vahele tekkis ühtäkki nii suur auk. Vabandan väga, aga elu vajas elamist. Lisaks internetiühendus streikis ja trikitas. Kõik me teame, mis tunne on üleslaadida pilte teokiirusel toimiva interneti-ühendusega. Lisaks I got a full-time job now. Aga aitab nüüd vabandustest. Jätkame üheskoos rännakut Barcas.
-----
PÄEV 2-3


Järgmistel päevadel käisime rannas päevitamas. Rand asus meie ööbimiskohast umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel, kuid uskuge või mitte see oli üks tüütumaid jalutuskäike üldse. Mis häiris ja häirib siiani Barcelona puhul on need üüratud vahemaad. Sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid. Ja tead, mis? Kõnnid veel ja veel. Sõitmisega on täpselt sama jama. Näiteks lennujaam on Barcelonas nii suur, et ühest terminalist teisse jõudmiseks pead kasutama tasuta bussi, et sõita vahemaad, mis on umbes nagu Tondilt - Vabaduse Väljakuni.  See vahemaa on ainult kahe terminali vaheline. Linna jõudmiseks pead sa mitu korda ümber istuma metroos ja ikka sõitma ja sõitma ja …


Teise suvepäeva soolane merevesi ei kostitanud oma soojusega. Nii lesisime enamus ajast rannaliival jutustades ja lugedes. Aeg ajalt tulid meid häirima õlu müügimehed ja aasia päritolu massöörid. Saada kõigest 5-10 euro eest otse rannas massaaži on Barca rannas täiesti igapäevane nähtus.


Täiesti tavaline on päevitada kõrvuti täiesti topless naisterahvaga avalikul rannal, keda näed esimest ja ilmselt ka viimast korda oma elus. Kolmandal päeval, kui läksime ainult powerpuff girls teamiga randa, tegime sarnase vägitükki ka ise ära. Me ei saanud ühtegi pilkavat pilku, rääkimata solvangutest või manitsustest. Siit sai selgeks mu teine õppetund. Võta vabalt. Kõigil on savi ja ilmselt sellest hetkest hakkas tõeline hullumaja (heas mõttes).


Korraks saavutatud vabaduse nullisid ära kaks meili, mis rikkusid kogu mu reisi. Üks meil oli seotud ülikooliga ja kuulutas kurja uudist. Teine oli seotud minu palavalt armastatud tööga. Meilis oli kirjas, et paneme praeguse töösuhte pausile, mis tegelikult tähendas sa-kaotasid-suveks-töö. Tegelikult mul oli juba kaks tööpakkumine soolas, aga ikkagi see oli mu lemmik töökoht ja nüüd on see lihtsalt päevapealt läinud. Kuidas ma tahtsin siis nutta.


Siit tuleb mu kolmas õppetund. Puhkus on puhkamiseks. Ära loe puhkusel olles meile. Võimetus lahendada kahte rusuvat probleemi õgis mind. Kõigele lisaks olin ma saanud hakkama esmapilgul süütu ja toreda lollusega, mis kokkuvõttes murdis mu südame. Kirsiks murede hunnikul oli nikastatud jalg. Nimelt otsustasime rannas kolmekesi käest kinni vette joosta ja siis viimasel hetkel mõtles Nastja ümber. Mina jooksin esimesena, kui järsu tõmbega jäin seisma ja ebatasase merepinna pärast tegi põlveliiges halva nõksatuse. Päev otsa oli minu parimaks aksessuaariks jääkott põlve ümber ja minu tunnuseks kilpkonnast aeglasem kõnnak.


Meie päeva lõpetas Frangi valmistatud  Bolognese pasta ja hispaania vein. Muide leidsin hämmastavalt hea valge veini kõigest 1,50 euro eest. Just nii! Õhtustasime suurel terrassil tähistaeva all ning mängisime mängu I-have-never-ever. Sume õhtu, soe õhk ja pidevalt täituvad veiniklaasid lõid meie keelepaelad valla. Mängisime mänge ning rääkisime maast ja ilmast. Õhtust sai peagi öö, kuid noored ega need niipea tuduma lähe. Läksime avastama ümbrust ning siis juhtus veel mitu naljakat seika. Lõpuks jõudsime kenasti korterisse tagasi. Sellel ööl läbielatud seiklus muutus pöördeliseks hetkeks, mil muutus kõik igaveseks. Korraga sain õpitud mitut õppetundi, mis muudavad järgneva reisi käekäiku.