Avameelne lugu, kuidas minust tudeng sai. (I osa)

Aeg on juba nii kaugel, et nüüd võin avameelselt jagada teiega minu tudengiks saamise lugu. Tulevased gümnaasiumi lõpetajad, sisseastumiseksamid röövivad teilt kogu suve ning ees ootab teid tohutult stressirohke põrguline suvi. Seda muidugi juhul, kui teie eksamite tulemused pole 80+.

Need, kes mind tunnevad, teavad et olen alati tundnud suurt huvi meedia vastu. Tänu Järve Gümnaasiumis õpetatud meedia ainele, oman ettekujutust meediast üldiselt ja kirjutavast pressist ning  sain kirjutada kooliajalehe jaoks. Tegin intervjuusid erinevate huvitavate inimestega, nende seas  näiteks Tanja Mihhailova, Ilmar Raag ( filmide „Klass“ ja „Eestlanna Pariisis“režissöör) ja paljud muud. Lisaks filmisin reklaamiklippe ja lühivideosid ning aina rohkem mõistsin, et meedia oleks minu jaoks see õige ala. 14.08.13 algas minu hommik hämmastavalt hea uudisega. Sain Tallinna Ülikooli ajakirjanduse alale sisse. Nii õnnelik pole ma juba ammu olnud. Suurim unistus läks täide. Tuleb uskuda ja töötada oma eesmärkide nimel ning kõik õnnestub.

Nüüd alustan algusest. Sooritasin eesti keele eksami tohutult halvale tulemusele. Üldiselt pole ma piripill, kuid neid numbreid nähes, sai mu võimas pisaratevoog tõelise hoo sisse. Tundus nagu kõik mu tulevikuplaanid oleksid korraga lagunenud. Mul oli selge pilt oma tulevikust ja korraga tundus nagu kõik oleks kadunud ning ümber vaid tühjus. Kohutavalt ebameeldiv tunne. Kõige hullem oli see, et mul polnud aega toibuda sellest halvast uudisest, kui juba pidin särasilmselt naeratama Miminos ja lõpupeol. Ja reisil ja muudel tähistamistel. Minu meelest on äärmiselt ebaõiglane eesti keele eksami parandajate poolt rikkuda inimeste pidusid, nende tähtsat päeva. Ma mõistan, et töid on palju, aga siiski kaks kuud kontrolliti. Vähemalt nädal aega enne võiksid juba avaldada, aga see selleks.

Mind endiselt üllatab kuidas ma küll suutsin ennast niivõrd kokku võtta enne sisseastumisi. Hinges oli tunda meeleheidet ning tähistamiste trallis polnudki mul aega asjade üle korralikult järele mõelda. Nüüd mõistan, et võib-olla oli see isegi hea, sest vastasel juhul oleksin leidnud mõne muu lahenduse ja siis leppinud, et no kes siis ajakirjandusse võtab inimese nii kehva eesti keele tulemusega. Samas otsustasin, et see on minu jaoks see sobiv ala. Tuleb uskuda endasse ja mitte lasta end häirida, mõnel kontrollijal, kellele ei meeldinud minu kirjand. See oli kõigest üks kirjand ja tegelikult ka vihje, et nüüd tuleb veel enam pingutada. See unistus on juba nii lähedal, EI TOHI nüüd peatuda. Minu motoks kõigi nende sisseastumiste ajal oligi „Lõpusirgel ei peatuta“. Muidugi peaaegu kaks kuud sellist iga päevast stressi, närveerimist ja ülimotiveeritust olid väga rusuvad. Kõik minu emotsioonid olid nii laes ja vaimselt oli see väga raske, aga ma sain hakkama ning olen enda üle väga uhke.

Varuplaan- B (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia - kultuurikorraldus)

Nagu juba mainisin oli mu eesti keele eksam väga halvasti läinud ja minu jaoks on oluline igas olukorras omada varuplaani. Nii ma hakkasingi neid tohutult tegema. Kaalusin isegi kutsekaid Tartus,  WOW. Õnneks mitte kaua, sest teadsin alati, et soovin õppida just Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Ikkagi otsustasin esitada vastuvõtutaotluse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse – kultuurikorraldusse. Selle sisseastumisega oli tegelikult tohutu jamamine. Sooritasin vene keele eksami B2 sertifikaadile ning seda arvestati sisseastumistel, kui vene keele eksamit. Samas SAIS ei kuvanud selle olemasolu. Nii pidingi ta igale poole ise viima. Suutsin leppida nii kokku, et viiksin ta Tartu Ülikooli Narva Kolledžisse ja nemad siis saadaksid selle juba Viljandisse. Tartu Ülikoolil ja tema filiaalidel oli vastuvõtuaeg tunduvalt lühem, kui TLÜ-l. 

Kui olin Narvast tagasi pidin hakkama juba portfoolio kokku panema. Jumala eest see tuli mul 101 lehte pikk. Tegin seda terve öö. Läksin magama alles järgmisel päeval. Sain natuke magada, siis pidin Iidlas ära käima ning ripsmepikendused ära võtma. Samal päeval hakkas mul tohutult hammas valutama. Ilm oli väga palav ning ma olin terve öö magamata. Mul tõusis palavik ning tunne oli väga halb. Portfoolio tuli väljatrükkida ning värv sai otsa. Vajaliku värvi polnud Kohtla-Järvel müügil. Pidin sõitma Jõhvi tagasi. Tartu bussini oli jäänud 30 minutit. Mul polnud Viljandi kott veel pakitud, mõned portfoolio artiklid polnud veel trükitud, olin endiselt kodustes riietes, meikimata ja pidin juba poole tunni pärast Tartu bussile Jõhvi sõitma. Loogiliselt jäin ma sellele 14.00 bussile hiljaks. Järgmine läks alles umbes kella viie paiku. Kohtla-Järvelt Viljandisse otsest bussi ei sõida. Tuleb sõita Kohtla-Järvelt - Jõhvi, Jõhvist - Tartu, Tartust -  Viljandisse. Viljandi, Tartu ja Jõhvi busside sõidugraafikus on tohutu kooskõlastamatus. Viljandisse pidin jõudma enne kümmet, muidu oleksin ööbimiskohast ilma jäänud. Kogu see olukord ajas mind tohutult närvi. Olin täiesti masenduses. Isa tuli kell kuus töölt. Rääkisin, kuidas on lood ja ta nõustus mind Viljandisse sõidutama. Nii algas meie 4 ja poole tunnine trip. Saatus nagu ei tahtnudki mind Viljandisse saata. No mina olen ju selline püüdlik, et tuleb ikka proovida vaatamata raskustele.

Keegi meie perest polnud varem Viljandis käinud, seega keegi ei teadnud kuhu sõita. Õnneks google aitas. Jõudsime päris hilja kohale. Kui tuppa sisse astusin olid seal juba tüdrukud. Sain nendega tuttavaks ja nad osutusid täitsa toredateks. Nad proovisid koreograafiasse sisse saada, aga ei saanud. Rääkisime üks teisele oma eludest ja muudest asjadest. Enne eksamit kordasin veel mõningaid asju hosteli verandal tähise taeva all. Hostel oli ühtlasi ka ühikas. Mõtlesin, et no jah väike linn. Nagu oleksin suvilasse tulnud, samas paistab Võrtsjärv aknast jne.

Järgmisel päeval lootsin, et lähen söön kuskil kohvikus hommikusööki ja kella 10.00-ks lähen kirjalikule eksamile. Sellel ajal olid kõik kohvikud kinni. Inimesi ei liikunud üldse. Linn oli välja surnud. Autod ei sõitnud. Majad olid kõik värvilised ja sellised külamajad. Teed ka polnud kellelt küsida. Tänu tahvelarvutile leidsin siiski tee Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Jõudsin varem ja olin endiselt söömata. Läheduses oli Rimi pood. Ostsin sealt kolmnurkse võileiva ja R-kioskist kohvi. Hiljem algas kirjalik eksam. Tutvusin paari tüdrukuga. Rääkisime juttu. Essee teemaks oli „ Miks mulle lähevad korda kultuurisündmused milles osalen?“. Iseenesest väga lihtne teema. Aega oli 1 tund. Kuna teadsin, et TLÜ-s võib kirjutada arvutis, siis otsustasin üle küsida, kas ka siin tohib arvutit kasuta (Ilma asjata ma seda tonnist raskust siis olin kaasa tassinud või?). Vastuseks sain „Kas sa näed kellegil arvutit? Ma ka mitte. Arvan, et olen vastanud.“ Oleks võinud lihtsalt vastata, et ei. See vastus tundus konkreetne, õiglaselt viisakas, kuid väga ebasõbraliku tooniga öeldud. Nii sain esimese mulje õpetajast. Küsisin ühelt teiselt õpetajalt teed ja ta vastus oli ka suhteliselt järsk. Mõtlesin no mida, KJJG vol 2 või?

Järgnevalt ootasin oma vestlusele mineku võimalust. Täitsin ankeedi. Enne vestlust tutvusin mitmete sõbralike inimestega, et säilitada ikka sellist positiivset ning  ärksat vaimu ja mitte närvitseda läheneva vestluse pärast, rääkisime nendega juttu jne. Kui olid essee lõpetanud, siis võisid ise endale aja valida. Kuna olin viimaste lahkujate seas, siis vestlusele pääsesin ka viimaste seas. Vestlus oli väga kiire. Lausa välgukiirusel oli möödunud. Küsiti tüüpilisi küsimusi, et miks kultuurikorraldus? Kui lõpetaksin, siis kus eelistasin edaspidi tegutseda? Komisjoni esinaine ütles, et mu portfoolio avaldas muljet (wiii).

Peale vestlust jooksin kohe ühikasse, pakkisin asjad ja jooksin juba tuhatnelja bussipeatuse poole. Jäin napilt hiljaks. Nii pidingi järgmise bussini kaks tundi parajaks tegema. Ja siis sain šokeeriva ülevaate Viljandi elanikest. Seisin bussijaamas, mis asus pooleldi suures poes, kõigi oma kottidega. Valges triigitud pluusis, väikese musta lipsuga, kontsadel, täismeigiga ja mustas pintsakus. Ilm oli tohutult palav, aga mul polnud lihtsalt võimalik pintsakut kuhugi panna. Viljandi on ikka selline boheemlaslik relax linn, kus kõik tunduvad väga rahulolevad ja loomulikud. Selle "loomulikud" all mõtlen ma meikimata nägusid ja kammimata juukseid, plätusid, sada pesu üle elanud räsitud kleite jne. Kontrastide mäng oli ikka võimas. Selline hoolimatus oma välimuse vastu tekitas minus soovi kinkida mõnele kammi ja õpetada seda kasutama. Mida kauem seal passisin, seda kurvemaks ja väsinumaks muutusin. Tundsin kurgus sellist valusat ja vastikut tunnet, mis tekkib enne nutma hakkamist. Mõistsin, kui vale see kõik on. Soovisin pageda sealt nii kiiresti, kui võimalik ja iialgi enam tagasi mitte tulla.  Ma ei väida, et inimesed olid halvad või midagi. Lihtsalt mõistsin, et mina ei sobi nende sekka.

Viljandist Tartusse jõudsin 16.01 ja lähim buss väljus Jõhvi 19.30. Olin tohutult väsinud kuumast ilmast, varajasest ärkamisest ning suurte ja raskete kottide tassimisest. Nüüd peaksin siis veel 3 ja pool tundi kuskil olema. Samas ühe päeva pärast pidi mul olema kirjalik essee ajakirjanduse alal nii otsustasingi hoopis Tallinnasse kohe sõita. Buss väljus Tallinnasse 10 minuti pärast. Palusin enda tohutult vingelt sugulaselt öömaja ja nii istusingi juba varsti bussis. Tallinnasse jõudes tundis kohe tohutut kergendus. Kõik oli kuidagi tuttav ja meeldiv ning kodune. Nagu oleks kivi südamelt langenud…

HOMME KIRJUTAN JUBA SELLEST, KUIDAS MÖÖDUS AJAKIRJANDUSE SISSEASTUMISEKSAM JA VESTLUS. JA KUHU MA VEEL PROOVISIN NING KIRJUTAN OMA VIIMASEST NÄDALST TALLINNAS. MÕTLESIN, ET ÜHTE POSTITUSSE KAHE KUU JOOKSUL TOIMUNUD SÜNDMUSI PISTA OLEKS LIIG. SEEGA PIILUGE HOMME BLOGISSE SISSE. 

Lisan pilte Viljandi tripist. Need pärinevad instagramist.