26.07.13

Noored töötegijad





Tänapäeval on väga levinud selline nähtus, kui nooruk käib tööl. Kas siis kooli või ülikooli kõrvalt. Tihtipeale on tegemist inimestega kellel teravat rahapuudust pole. Noored ihkavad iseseisvust ega taha vanematelt raha nurumas käia. 
Selle postituse kirjutamiseks sain inspiratsiooni järjekordsest instagrami fotost, mille all oli järjekordne kaeblev kirjeldus. Ja siis ma hakkasin mõtlema, MIDA TE KÕIK VINGUTE? Keegi nendest instagramijatest ei pea praegu veel maksma ei korteri ega ka toidu kulude eest. Vabandust, aga kui sulle ei meeldi su töö ning sa aina vingud, kui igav seal on ja kui väsinud sa oled, siis heaga soovitan selle maha jätta. Kui nüüd silmas pidada konkreetselt minu vinguvaid tuttavaid, siis nemad on enamasti abiturendid või siis alates sellest aastast verivärsked tudengid. Nii võin olla kindel, et see suvi on arvatavasti paljude jaoks viimane töö vaba. Selle asemel, et nautida vaba aega ning võtta suvelt viimast, istuvad nad umbsetes kohvikutes, pubides, baarides, poodides, veepuhastusel jne. ja aina vinguvad, kui halb kõik on.
Olen vahel mõelnud kuidas minul küll vedas. Kaks aastat tagasi käisin Jõhvis erinevad ettevõtted läbi ning jagasin lahkelt oma CV-sid. Mul näkkas. Lastekompleksist Nemo helistati tagasi ning kutsuti proovi päevale. Mul läks hästi ning saingi selle töö. Olen töötanud laste animaatorina juba umbes 2 aastat. Ma armastan väga oma tööd. Muidugi on ka minu töös omad njuansid. Vahel tuli vara tõusta ja vaatamata pahale tujule või mingitele probleemidele ning muredele, tuli rõõmustada lapsi ja ka ise naeratada. Väga mitmetel kordadel tuli sõita jumal teab kuhu esinema kogu meelelahutuse trupiga (lauljad, tantsijad, õhtujuht, DJ). Kuna minul autot ega lube pole, siis pidin sõitma koos teistega ning ootama pikki tunde enne oma etteastet. Suvel tuli tihti töötada mõne firma suvepäevadel palava päikese all nii umbes 3-5 tundi non-stop. Arvate, et on lihtne lahutada laste meelt nii kaua? Sugugi mitte.  Aga ma ei vingunud ega instagraminud haledaid pilte, sellest kui väsinud ma olen ja kuidas ma küll soovin koju tekki alla.  Selle ühe päeva tuli teha erakordselt meeldejäävaks mõne pisikese lapse ja ta sõprade jaoks. Vahel sattusid ka ulakad lapsed, kuid ei midagi sellist millega poleks võimalik hakkama saada. Kõik need raskused ununevad, kui näed siiraid naeratusi, tunned kallistusi ning mõistad, et suutsid täna mõne lapse natuke õnnelikumaks teha. Minu jaoks on see kõik asendamatu.
Minu töös tuleb vahel ka kostüümis kedagi mängida. Näiteks printsessi, Shreki, piraati, klouni, haldjat, jänkut, Pipi-Pikksukkit, koletist, tiigrit, päkapikku, Spongebobi. Tuleb teha täismeik, vastavalt näidelda, käituda ja rääkida. Mõned kostüümid on rasked ning nendes on praktiliselt võimatu hingata ja liikuda. Kõigele vaatamata mulle ikka meeldib see töö, sest saan etendada erinevaid rolle ning hetkeks tunda ennast taas lapsena. Võin teha igasugu lollusi ning lihtsalt lõbutseda ja keegi ei saa mulle midagi ette heita. Vahel võin lastega koos hüpata batuudil ja teha muid lõbusaid asju. See töö teeb mind õnnelikumaks. Vahel tulen koju väsinuna, kuid enamasti muutub minu tuju märgatavalt paremaks.
Kahjuks nii umbes kaks kuud enne eksamite perioodi jätsin selle töö maha. Mõne aja pärast hakkasin sellest tohutult puudust tundma, kuid minu prioriteedid olid paigas. Enne tuleb eksamid sooritada ja pärast võib tööle naasta. Siis juba algasid igasugused tähistamised, lõpetamised jne. Pärast oli Rootsi kruiis. Hiljem algasid sisseastumised ja nii mul polnudki õnnestunud tööga tegeleda. Tegelikult oli firma leidnud juba ka uued inimesed, seega minu jaoks enam kohta polnud. Vahepeal proovisin  töötada poes müüjana. Mõtlesin, et saan töökogemuse jne, kuid mõistsin üsna pea, et nii saab ka minust järjekordne vinguja. Nii ma jätsin selle piinarikka tegevuse. Saatsin CV-d mitme lastekompleksi kontaktmeilile. Täna helistati ja kutsuti taas tööle. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks see mind tegi. Homme mängin jänkut :D
Kogu selle teksti sõnum on järgmine, see müüja või teenindaja töö, mida enamus teist teeb ei vääri seda piinarikkast raha. Kui teie töö teeb teid õnnetuks, siis tuleb julgeda sellega lõpparve teha. Alati, kui üks uks sulgeb, avaneb kuskil teine. Kui inimesel on soovi ja pealehakkamist, siis ta leiab selle uue avanenud ukse üpris kiiresti. Lihtsalt vahel tuleb sulgeda igava raamatu, minna ära mõttetult filmilt ning julgeda loobuda teid õnnetuks tegevast tööst. Kehtiva seaduse järgi peate töötama 65 aastani. Te veel jõuate väsida oma tööst. Ärge raisake oma noorust ja suve mõttetule tööotsale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar