24.07.13

Lõpetamine














Gümnaasiumi lõpetamisest on möödas ei rohkem ega vähem, kui kuu aega. Nii imelik on mõelda, et nüüd enam ei pea 1. septembril sammuma Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi poole. Nüüd tuleb seada sammud hoopis mujale, aga sellest räägin mõnes teises postituses. Meie lõpupidu/aktus toimus üllatus üllatus  Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi aulas 21 või 20 juunil, kell 18.00. Õnneks vihma ei sadanud nagu 9 klassi lõpetamisel see eest päev oli ülimalt palav.

Arvatavasti tüdrukuid huvitab kleidi valiku küsimus. Kui nüüd mõelda, siis kõigi lõpetamiste kleidid olid plaanitavatest absoluutselt erinevad. Nii üheksanda lõpetamisele soovisin uhket kleiti (ei mäleta täpselt millist). Lõpuks leidsin Lindexist ühe kena koraalpunase kleidi, mis mulle meeldis. Nii peatusingi sellel. Seega kleit oli juba olemas nii umbes talve paiku. Vahepeal möödus mitu kuud ja kui lõpetamiseni oli jäänud nii umbes nädal, proovisin kleiti uuesti ning hopsti, see langes kinnise lukuga põrandale (tuleb silmas pidada, et siis käisin tantsuringis ja tegin trenni). Olin kaalust palju alla võtnud, ilma et oleksin seda otseselt soovinud. Kibekiiresti õmbles ema kleidi kitsamaks, aga ikka oli see natuke suur. Ja nii tuligi appi võtta väikese jakikese.

12. klassi lõpetamiseks soovisin lendlevast šifoon kangast  maani kleiti. Lõpuks sain sellise nagu tahtsin, aga tunduvalt lühema. Värvi valik oli täiesti ootamatu. Lootsin leida kollast, punast või elektriksinist värvi kleidi. Ema oli parajasti Tallinnas ning leidis jällegi Lindexist uuest Penelope Cruz`i kollektsioonist rohelise kleidi. Põhimõtteliselt valisin kleidi läbi mobiiltelefoni (väga tore). Vaatasin kohe pärast netist järele, mis valiku ema tegi.  Mõtlesin, et sellest saab varuvariant ja eks ma leian midagi paremat, aga ei leidnud. Nii see roheline mul jäigi. Ausalt öeldes olen väga rahul selle valikuga. Saan nüüd seda suvel kanda. Mulle meeldib. Lisaks on kappis nüüd vähemalt üks rohelist värvi riideese.

Aktuse juurde tagasi. Tegelikult ma ei tea, mis mul viga on, aga juba neljandast lõpetamisest ma ei mäleta praktiliselt midagi (lasteaed, kunstikool, põhikool, gümnaasium) . Nii imelik. Sa just nagu oled ja võtad kõigest osa või vaatad pealt, samas su mõtted ning mingil määral sa ise oled kusagil mujal. Tõesti minu jaoks on suur vaev meenutada midagi JUST ENDA lõpetamistelt. Seoses sellega  on mul alati kahju inimestest, kes valmistavad sisukaid ning õpetlike kõnesid ette ja siis minu taoliseni ei jõua mitte midagi sellest infost. Selline tunne nagu oleksid mingis afekti seisundis. Isegi ei oska täpselt seletada. Mäletan segaselt, et keegi tantsis, midagi öeldi ja siis uuesti räägiti ning aina räägiti, siis vahepeal laulsime Mari Pokineni laulu ,,Sõpradele“, siis meid õnnitleti, loeti ette meie iseloomustused, pildistati. Palju jooksmist ja ähmi. Mulle, kui tüdrukule, peaks justkui kogu see trall meeletult meeldima, kuid mina ootasin millal see kõik juba läbi saab. Soovisin  pigem Rootsi kruiisi nautida hihi ja seda ka tegin.

Kui põhikava läbi sai, veetsime aega õpetajate, lastevanemate ja lõpetajatega raamatukogus, kus meie klassi poolt oli kaetud laud. Seda osa mäletan märksa paremini. Kõiki öeldud sõnu, pilke, naeratusi. Hiljem tegin raske südamega koolile tiiru peale ning jätsin temaga hüvasti. Hüppasin autosse ja juba sõitsimegi edasi tähistama, sest külalised ju ootasid. Kui kohale saabusime, olid mõned juba lahkunud. Teistega jätkasime kogu tralli. Lõpuks spontaanselt otsustasime  sõbrannaga klubisse sõita. Ülejäänu on juba ajalugu, mida hoiame seitsme pitsati taga. Üldkokkuvõttes, kui arvestada kõike sellel ööpäeval toimunut, siis oli lõpupidu mõnusam, kui arvasin.

Praegu on ikka veel imelik tunne, et tõesti ei peagi enam kooli minema. Aastatega olin nii väga harjunud klassikaaslastega, et mingil määral tunnen kogu sellest seltskonnas isegi puudust, sest enam ei kordu sellest mitte midagi. Igaühel on nüüd oma tee, mida mööda tuleb sammuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar