PÄEV 7: APPI, NÄGIN MESSI`T JA NEYMAR`IT MÕNE MEETRI KAUGUSELT!

Seitsmes päev oli ekskursioonidest ja emotsioonidest pungil. Ühtlasi oli see kõige suurepärasem päev kogu reisi jooksul. Algul sõitsime seitsme maa ja mere taha üüratusse Ciutadella Park`i. Jalutasime selle risti-põiki läbi ning jõudsime välja Arc de Triomf`i juurde. Olin kogu elu arvanud, et Triumfikaar on ainult Pariisis, aga näe Barcelonas on ka oma. See valmis 1888. aasta maailmanäituse jaoks. Iga päev õpin midagi uut juurde.

Barcelona Triumfikaare juurde oli kogunenud palju rahvast. Põhjus oli lihtne FCB oli võitnud ja tunni aja pärast pidid kõik Barcelona jalgpalli meeskonna liikmed siit mööda sõitma. Käisime lähimas kohas söömas ja ootasime koos teistega. Mulle tohutult meeldis, et maast madalast püüti lastele traditsioone ja ühte hoidmist õpetada. Kõik, nii vanad, kui noored kandsid mängijate nimedega särke ja lehvitasid FCB lippe. 

Rõõmuhõisked sööstsid igast ilmakaarest, kui nägime FCB mängijaid kõigest 5-6 meetri kaugusel. Missugune õnnelik kokkusattumus, et just sellel ajal jalutasime selles pargis ja sattusime siia. Ma olin heas mõttes šokis kogu selle aja. Isegi kananahk tuli, kuigi ma ei fänna üldse jalkat.

Hiljem saabus minu jaoks tipphetk. Ma ronisime suure Centro comercial de Las Arenas vaateplatvormile. Seal rullus meie silme ees lahti kaunis vaade, mis lõi pahviks. Olin lihtsalt sõnatu. Isegi praegu neid ridu sisse toksides tunnen minu sees kerkivat emotsioonide laviini. 

See hetk oli P-A-R-I-M. Vaatamata kõikidele kirjutamata jäänud jamadele, mis toimusid selle reisi jooksul oli kõik seda väärt ainuüksi selle vaate pärast. Ma lihtsalt seisin vaikselt ja vaatasin ega suutnud uskuda, et see on päriselt mu elu.

Hiljem läksime alla purskkaevude parki. Peale Arena vaadet arvasin, et paremaks ei saa minna, aga sai. Kui mõni sõna oligi veel keelele jäänud, siis vaadates üles alla liuglevaid ja värvi muutvaid purskkaevude pritsmeid ning suurejoonelist show`d, olin ma lõplikult sõnatu.

Hiljem vaatasime öist Barcelonat. Seda vaadet oli võimatu edasi anda või oma kauniduses jäädvustada. Hiljem põikasime Mac`ist läbi ja pidasime rannas piknikut. Siis ma puhkesin nutma. Selle toreda reisi lõpp oligi oma saba liputamas. Ma teadsin, et kõik see oli kordumatu. Isegi, kui naasta tagasi, oleks kõik hoopis teisiti. Õpetund nr… naudi igat hetke, sest see on kordumatu. 

Veel mõned pildid sellest päevast:

To be continued...

PÄEV 6: KUULUS LA SAGRADA FAMILIA VÕI SUUR LIIVALOSS?

See hommik oli saatanast. Ei päästnud aspiriin, sidrunivesi ega külm dušš. Ees ootas pikk ekskursioonide päev. Keskpäevaks suutsime end siiski korterist välja puigelda. Päevaplaanis numero uno paigaks oli Barcelona tähtsaim vaatamisväärsus, La Sagrada Familia. See on suur katoliiklik kirik Barcelonas. Selle arhitektiks oli Antoni Gaudí. Hoonet ehitatakse ja renoveeritakse juba aastakümneid, kui mitte sadu ning valmis see ikka ei saa. 

Sagrada Família ehitus algas 1882. aastal ja eeldatavasti valmib see aastal 2026. Nastjale jättis see hoone sügava mulje, mind seevastu täiesti külmaks. See meenutas liivalossi, mida isa õpetas lapsepõlves ehitama. Võtsin märja liiva sõrmele ja tilgutasin rannaliivale ning kordasin tegevust. Ühel hetkel kõrgus mu silme ees väike liivaloss. Meie silme ees seisis väga suur versioon lapsepõlves ära õpitud liivalossist.

Powerpuff girl`idel oli veel suveniire vaja. Nii läksime uuele „reidile“. Minu suureks kurvastuseks oli enamik nende poekeste pidajatest türgi päritolu mehed. Komplimente, ebasündsaid pakkumisi ja meelaid pilke sain ma liiga palju. Kogu šhoppamise tuju kadus minutiga ja enamasti püüdsin ma koos Frangiga väljas oodata.

Sellest hoolimata ostsime mälestuseks ühesugused käevõrud, mis sobisid kenasti hommikul peale kleebitud flash tattood`ega. Ostsin need spetsiaalselt enne reisi New Yorker`ist. Kellel huvi, see teab nüüd kust otsida. Isegi käevõru ei õnnestunud ilma pisemat sorti seikluseta osta. Küll poole hinnaga. Kohe peale arve tasumist ei astunud mu jalg enam üle selle poe läve. Siit tuli ka järjekordne õppetund. Adusin, et reisimist Türki, mu süda ei igatse. Ebaõiglane on teha nii kiireid järeldusi, kuid turvalisus ennekõike.

Pärast näidati meile ühte väga suurt ostukeskust. Mitmekorruseline üüratu mürakas, mille keskel kasvasid palmipuud ja alumisel korrusel mängisid Mehhikost pärit mehed, nagu meile hiljem seletati. Läksime sööma pastat ja jooma jääkokteili. See oli mu elu rõvedaim pasta. Mohito nime kandev jääkokteil sarnanes pigem sidruni nõudepesuvahendiga. 

Seejärel suundusime Barcelona suurimasse 18+ mänguasjade poodi (If you know what I mean). Mul pole seni õrna aimugi, miks me sinna läksime, aga tehtud see sai. See pood tegi küll lebolt sordimendi poolest Amsterdami poekestele ära. Õhtul tiirutasime veel niisama ringi. Meie sõit tagasi meenutas stseeni filmist. Muss põhjas, tants ja trall. Korterisse naastes nautisime terrassil õhtusööki. 

To be continued...

PÄEV 5: OMAPÄRASED BARCA KLUBID JA HISPAANIA KEELE VINGERPUSSID

„No entiendo el idioma español“ ehk ma ei saa hispaania keelest aru, muutus minu tunnuslauseks. Tundub jabur kuulutada oma hispaania keele mitte teadmisest just hispaania keeles. Mis teha, nii vähemalt saadi aru. Kuigi tundub, et Hispaania asub Euroopas ja kuulub Euroopa Liitu ning just-kui on loogiline, et elanikud võiksid teada inglise keelt. Siis EI, olukord on sootuks teine. Peale suuri pingutusi sai lennujaama töötaja mulle ühe lause välja punnitatud. Poes käis suhtlemine enamasti viipekeeles või Frangi tõlkimise abil. 

Näiteks viimasel ära lendamise päeval mängis lennujaama infobox`i töötaja halb inglise keele oskus mulle kurja vingepussi. Nimelt küsisin oma gate`i numbrit, sest ekraanil seda polnud. Tema hispaania keelne aktsent muutis inglise keelse 40 hoopis 14-ks. Nii ma otsisin tund aega gate`i, mida polnud olemas. :D Kui lennuk poleks hilinenud, oleksin lennust maha jäänud.

Üldiselt suurema huvi korral jäävad keeled mulle külge küll, kuid mitte hispaania keel. Olime Nastjaga täiesti andetud õppurid. Meile korrati lauseid või sõnu mitu korda. Kordasime kaasa. Mõne hetke pärast küsiti, kuidas oli see või too ning me vastasime vaikusega. Hispaania keel pole kergete killast ja see sai mulle selgeks juba esimesel päeval. Suurt edasiminekut hispaania keele omandamises ei toimunud. Suutsin ära õppida ainult mõned uued sõnad ja väljendid. Rääkimisega mul ei sujunud, seevastu mõistmisega oli asi teine. 6-7 päeval, kui Cristian ja Frank rääkisid oma salajutte hispaania keeles, sain ma imekombel nende suureks imestuseks aru. Enam keegi klatšida ei julgenud. Hehe :D

Viienda päeva enamjaolt raiskasin koolitööde päästmise missioonile, kuid asjatult. Veel kord kordasin endale järgmist: Ära kunagi enam loe reisil meile!!! Seejärel lihtsalt püüdsin lõdvestuda ja saata murepilved minema. Päeval päevitasin terrassil ja hiljem suundusin koos powerpuff girl`idega linna. Korralikule turistile omaselt tuli läbi kammida mõned suveniiripoed, et korraliku tavaariga koju jõuda. Nii tegimegi. 

Samal päeval eksisime veel megapolises ära. Lõpuks leidsime tee eilsest päevast teada tuntud Barcelona katedraali juurde. Katedraali trepiastmetel puhkasime ning mekkisime head ja paremat poest saadud kraami. Vaatasime tänavaartistide esinemisi ja jagasime muljeid reisist ning nautisime head ilma.

Õhtul vaatasime jalkat. FCB võitis. Seda tähistati suurejooneliselt. Tänavatel oli kuulda rõõmuhüüdeid ja laule. Ilutulestikud sööstsid üksteise järel taevasse. Otsustasime tähistada võitu ning läksime klubisse. Barcelona klubis on selline süsteem, et sisse saad tasuta. Pealekauba saad veel punase kaardi. Selleks, et klubist väljuda, pead ostma joogi või keegi peab sulle välja tegema. Siis vahetatakse kaart rohelise vastu ja sa saad klubist välja. Need joogid pole kaugeltki mitte odavad. Seevastu noormehi, kes „heldelt“ neid välja teevad on palju. Klubis on mitu tantsupõrandat, mis on üksteisest isoleeritud. Erinevatel tantsupõrandatel valitseb erinev muusikastiil. Hispaania ja Ladina-Ameerika rütmidest kuni igapäevase mainstream`ini välja. Need rütmid ja kogu see Hispaania möll ei jäta kedagi külmaks.

„Hola, guapa“ („Tere, kaunitar“) sööstis meie pihta igal sammul. Nii palju ilusaid kutte korraga polnud keegi meist varem näinud. Kui sa oled heledamate juustega ja sinakas-hallide silmadega sätitud Eestist pärit neiu, siis ole valmis komplimentide laviinideks klubis, baaris, poes, tänaval, rannas. Näiteks hommikul läksin otse voodist pidžaama polka-dot lühkarites allkorrusel asuvasse poodi. Ka siis sain mitmeid komplimente ja pikalt järgi jõllitavaid meelaid pilke. Hispaanlased juba oskavad teha komplimente, meelitada ja oskuslikult mängida härrasmehi. Kõik see soodustab positiivseid muutusi raudsest ma-saan-ise-hakkama neiust hoopis naiselikumaks versiooniks. Neid lõkse ja nõkse on Hispaanias kõikjal ning nendesse mitte sattumiseks tuleb säilitada kainet mõistust.

Väljusime klubist selle sulgemise tunnil ning kell kuus hommikul avastasime end randa põrutamas. Meil polnud ujumisriideid ega rätikuid. Kellel neid vajagi?! Me oleme Barcelonas ja elu on ilus. Ujusime ulmeliselt kauni päikesetõusu ajal. Kogu see öö oli hullumeelne ja aina pöörasemaks läheks. Lõpuks jõudsime korterisse. Pesime liiva maha ja võtsime unemati käevangu. Hetk hiljem olin juba ükssarvikute maal. 

Lisan lõppu veel mõned pildid sellest toredast päevast.

To be continued....

PÄEV 4: TOOLIDETA POPIM BAAR JA AHHETAMA PANEV BARCA KESKLINN

Alles neljandal päeval avastasime Barcelona kesklinna. Meie üüritav korter asus natuke kesklinnast eemal. Õigemini Barcelona mõistes natuke kaugemal, Eesti mõistes kaugel. Barcelona ilm oli sellel päeval ikka sama nagu eelnevatel ja järgnevatel päevadel. Ikka 30-32C. Mis mulle hämmastaval kombel sobis.

Kui enne olid meid igal sammul saatnud täiesti ilmetud karpide taolised elamud, siis nüüd avanes Barcelona südalinn täies hiilguses. Algul olin juba täiesti pettunud. Kuidas on võimalik, et pole ühtegi hämmastavat ehitist. Tegelikult oli ja väga palju. Barcelonas pole suured ainult vahemaad, vaid ka ehitised. Need on lihtsalt üüratud pilvedesse sööstvad katedraalid, tornid ja sambad, millel ei tundu otsa ega äärt olevat. Sellel hetkel tundsin end pisikese sipelgana.

Nägime näiteks Gaudi kuulsat ehitist Casa Batlló`t ning käisime Barcelona kuulsamas baaris, mille nime ma kahjuks peast ei mäleta. Algul seisime tükk aega järjekorras. Baar oli puupusti inimesi täis ja seda otseses mõttes. Selles baaris puudusid toolid või vähemalt mina ei silmanud neid. Seal serveeriti meile roosat šampust ja suupisteteks tellisime peekoniviilu mähitud juustu ning üllatus-üllatus verivorsti (tellides ei teadnud). Hispaania verivorst oli küll märksa rasvasem, kui Eesti oma, kuid see äratundmisrõõm oli piiritu.

Jalutasime edasi mööda Barcelona kesklinna. Põikasime korraks jäätise putkast läbi. Seejärel sööstsime erinevate ahhetama panevate väljakute poole. Barcelona südalinna tänavaid ääristasid kõrged majad kaunite rõdudega. Jalutades mööda tänavaid jäätis näpus mõtlesin, kui õnnelik ma võiksin olla, kui elaksin majas nii kauni rõduga. Vaataksin päevast päeva siblivaid inimesi. Jooksin hommikukohvi ja püüaksin lahti harutada nende tundmatute elusid. Saaksin fantaseerida ja kirjutada.

Minu unistuste mullile segab vahele Frank sööstes välja kirja, mida ta plaanis kirjutada oma Instagrami pildi alla „…with my new russian friends“. Oh man you just pulled the trigger,  ketran mina mõttes. Teema, mis rahvusest ma olen, on alati tekitanud diskusioone ning ümbritsevate raevukaid hõiskeid. Sellel reisil sain kinnitust, et ma pole see ehte venelane. Liiga palju on minus juba eestlaslike väärtusi ja käitumismallidki on pigem eestlaslikud, küll pisikeste kõrvalepõigetega. Mu parimad sõbrad ja ümbruskond on eestlased. Üle kahe aasta päevast päeva kasutan just seda keelt nii töös, koolis, projektides, kui vabal ajal. Mõtlen ka pigem eesti keeles ja kui räägin vanematega, siis vahel tõlgin lauseid vene keelde ümber. See kõlab veidralt, aga tegelikult olen ma valge vares mõlemas leeris. Kuid sellegipoolest  sööstsin ma oma pahura „I`m from Estonia. I`m not russian.“ Siit alates rullus lahti üks äge diskussioon ja väike draama, sest mõlemad powerpuff girl`id pidasid end just ehtsateks venelasteks. Minu vastus, kes ma olen, on viimasel ajal olnud muutumatu. „Nice to meet you. I`m the citizen of planet earth.“ Sellega oligi pandud punkt. Kuid Nastja silmist paistis, et mu vastus talle ei meeldinud mitte üks teps. Õnneks sinna me selle asja ka jätsime. 

Ees ootasid uued avastused. Õhtul jõudsime veel Barcelona suurima katedraali juurde ja vaatasime ära kesklinnas asuvad suured purskkaevud.

To be continued...

PÄEV 2-3: TOPLESS NAISED BARCA RANNAS

Aeg lendab kiiresti ja kahe postituse vahele tekkis ühtäkki nii suur auk. Vabandan väga, aga elu vajas elamist. Lisaks internetiühendus streikis ja trikitas. Kõik me teame, mis tunne on üleslaadida pilte teokiirusel toimiva interneti-ühendusega. Lisaks I got a full-time job now. Aga aitab nüüd vabandustest. Jätkame üheskoos rännakut Barcas.

-----

PÄEV 2-3

Järgmistel päevadel käisime rannas päevitamas. Rand asus meie ööbimiskohast umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel, kuid uskuge või mitte see oli üks tüütumaid jalutuskäike üldse. Mis häiris ja häirib siiani Barcelona puhul on need üüratud vahemaad. Sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid. Ja tead, mis? Kõnnid veel ja veel. Sõitmisega on täpselt sama jama. Näiteks lennujaam on Barcelonas nii suur, et ühest terminalist teisse jõudmiseks pead kasutama tasuta bussi, et sõita vahemaad, mis on umbes nagu Tondilt - Vabaduse Väljakuni.  See vahemaa on ainult kahe terminali vaheline. Linna jõudmiseks pead sa mitu korda ümber istuma metroos ja ikka sõitma ja sõitma ja …

Teise suvepäeva soolane merevesi ei kostitanud oma soojusega. Nii lesisime enamus ajast rannaliival jutustades ja lugedes. Aeg ajalt tulid meid häirima õlu müügimehed ja aasia päritolu massöörid. Saada kõigest 5-10 euro eest otse rannas massaaži on Barca rannas täiesti igapäevane nähtus.

Täiesti tavaline on päevitada kõrvuti täiesti topless naisterahvaga avalikul rannal, keda näed esimest ja ilmselt ka viimast korda oma elus. Kolmandal päeval, kui läksime ainult powerpuff girls teamiga randa, tegime sarnase vägitükki ka ise ära. Me ei saanud ühtegi pilkavat pilku, rääkimata solvangutest või manitsustest. Siit sai selgeks mu teine õppetund. Võta vabalt. Kõigil on savi ja ilmselt sellest hetkest hakkas tõeline hullumaja (heas mõttes).

Korraks saavutatud vabaduse nullisid ära kaks meili, mis rikkusid kogu mu reisi. Üks meil oli seotud ülikooliga ja kuulutas kurja uudist. Teine oli seotud minu palavalt armastatud tööga. Meilis oli kirjas, et paneme praeguse töösuhte pausile, mis tegelikult tähendas sa-kaotasid-suveks-töö. Tegelikult mul oli juba kaks tööpakkumine soolas, aga ikkagi see oli mu lemmik töökoht ja nüüd on see lihtsalt päevapealt läinud. Kuidas ma tahtsin siis nutta.

Siit tuleb mu kolmas õppetund. Puhkus on puhkamiseks. Ära loe puhkusel olles meile. Võimetus lahendada kahte rusuvat probleemi õgis mind. Kõigele lisaks olin ma saanud hakkama esmapilgul süütu ja toreda lollusega, mis kokkuvõttes murdis mu südame. Kirsiks murede hunnikul oli nikastatud jalg. Nimelt otsustasime rannas kolmekesi käest kinni vette joosta ja siis viimasel hetkel mõtles Nastja ümber. Mina jooksin esimesena, kui järsu tõmbega jäin seisma ja ebatasase merepinna pärast tegi põlveliiges halva nõksatuse. Päev otsa oli minu parimaks aksessuaariks jääkott põlve ümber ja minu tunnuseks kilpkonnast aeglasem kõnnak.

Meie päeva lõpetas Frangi valmistatud  Bolognese pasta ja hispaania vein. Muide leidsin hämmastavalt hea valge veini kõigest 1,50 euro eest. Just nii! Õhtustasime suurel terrassil tähistaeva all ning mängisime mängu I-have-never-ever. Sume õhtu, soe õhk ja pidevalt täituvad veiniklaasid lõid meie keelepaelad valla. Mängisime mänge ning rääkisime maast ja ilmast. Õhtust sai peagi öö, kuid noored ega need niipea tuduma lähe. Läksime avastama ümbrust ning siis juhtus veel mitu naljakat seika. Lõpuks jõudsime kenasti korterisse tagasi. Sellel ööl läbielatud seiklus muutus pöördeliseks hetkeks, mil muutus kõik igaveseks. Korraga sain õpitud mitut õppetundi, mis muudavad järgneva reisi käekäiku.

PÄEV 1: ALAKU BARCELONA SEIKLUS

2015 suvi algas kauaoodatud reisiga Barcelonasse. Väga paljud on küsinud, miks ma nüüd järsku nii palju reisin. Nimelt aastavahetusel olin omadega täiesti vussis. Ma ei teadnud kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan. Novembris Amsterdamist naastes sain aru, et just reisimine on see võti, mis võib mul aidata selgusele jõuda. Nii ma andsin endale lubaduse palju reisida. Kogusin hoolega raha ja rabasin tööd ning nii need reisid võisidki alata. Otsustasin kaheksa päevase reisi päevadeks jagada ja igast päevast eraldi postituse kirjutada. Siit tuleb esimene, aga see on alles algus. :D

Lendasin Barcasse läbi Frankfurdi. Sellel korral kasutasin minu jaoks uut lennufirmat Lufthansa. Jäin selle lennufirmaga isegi rahule. Kuigi check-in`iga oli algul probleem, aga lennukis pakutakse tasuta ülimaitsvaid kolmnurkseid võikusid ning erinevaid jooke mahladest kuni venideni välja. Lennukid on suured ja mingi pakane ei mõju nendele drastiliselt. Tagasi lendasin läbi Brüsseli. Halvim otsus. Mitte kunagi hiljem ei soovi ma läbi Brüsseli lennata. Jõudsin Barcasse alles esmaspäeva õhtul kell 20.00.

Meie powerpuff girls team (mina, mu endine naaber Elina ja tema praegune naaber Nastja) üüris kaheksaks päevaks korteri ühelt hispaanlaselt, kelle nimeks Cristian. Samat korterit üüris veel hiljuti Salvodorist Hispaaniasse ümber kolinud noormees nimega Frank. Järgnevatel päevadel tema oskuslikud näpud vaaritavad meile ülimaitsvaid õhtusööke. Vaadates tema virtuooseid oskusi Barcelona köögis, süttis minus  pisike kirg kokkamise vastu. Siit tuleb ka esimene õppetund, mille omandasin. „Tee kõike südame ja kirega.“ Just nii ta suhtus söögitegemisse ja elusse.

Esimesel päeval oli Nastjal sünnipäev. Kuigi ma olin õhtuks väga väss, ei tulnud tudule minek kõne allagi. Loomulikult me tähistasime korralikult šampuse ja parimast parimate ülimalt mahlakate puuviljade ning marjadega. Muide puuviljad on Barcelonas väga odavad ja M-E-E-E-G-A mahlased. Läksime hiljem välja. Sattusime Barca baaride tänavale, kus igas baarikeses mängis erinev muusika ning uste ees seisid töötajad, kes püüdsid meid baari võrgutada, tehes erinevaid ahvatlevaid pakkumisi. Täitsa nagu Amsterdamis punaste laternate tänaval. 

Algul kõndisime kõik läbi ja lõpuks ühte ka ära eksisime. Tantsisime ja naersime südamest. Ühel hetkel märkasin silmapaari mind alatasa põrnitsemas. Ühel hetkel suutis see bodybuilderi kehaga noormees ligi astuda ja mind komplimentidega üle ujutada. Küll kiitis mu tantsuoskust, küll ilu, küll veel sadat asja. Tänasin viisakalt, kuid tantsisin edasi meie powerpuff team`iga. 

Vasakult-paremale: Cristian (korteri omanik), Nastja, Elina, mina, Frank

Ühel hetkel joodud joogid andsid endast märku ja saabus pissipausi aeg. Selles baaris oli ühine WC meeste ja naiste jaoks. WC-st väljudes kohtasin ei kedagi muud, kui seda sama noormeest, kes vevu rääkis inglise keelt, kuid soravalt libisesid üle ta huulte hispaania ja prantsuse keelsed sõnad. Järgnesid veel mitmed komplimentide lained. Tänasin taaskord viisakalt ja hakkasin ära minema. Kui ühel hetkel laskus tüüp ühele põlvele ja ütles halvas inglise keeles „Will you marry me?“. Sellist pööret poleks ma küll oodanud. Püüdsin oma naerupahvakut tagasi hoida. Seletasin talle pikalt ja laialt oma eitava vastuse tagamaid ning haihtusin inimeste summa sisse. Naastes tagasi õnnelike, kuid näost näha väga väsinud powerpuff tüdrukute juurde, pakkusin lahkuda. Nii me ka tegime. Enne koju sõitu põikasime korraks läbi rannast, kus olid Barca populaarsemad klubid kõik kenasti reas. Sellised  nagu Pacha, Opium ja mitmed muud. Kõik nad olid otse vaatega merele. Öine kerge tuul ja õõtsuvad palmipuud. Selliste mälestustega heitsin ma esimesel ööl Barcelonas magama.

To be continued...

MINU SUVINE NÄOHOOLDUS

Huraa suvi on lõpuks käes. Mul on tohutult hea meel selle üle. Palavad ilmad omakorda tähendavad minimaalset meiki ning kergema koostisega näohooldusvahendeid. Tänases postituses jagan teiega oma lemmikuid Avon`i uuest sarjast Nutra Effects. Need tooted sobivad suurepäraselt suveks. Ei tea, kuidas ma ilma nendeta enne hakkama sain.

Põhiline toode ilma milleta ei möödu nüüdsest ükski mu päev on Avon Nutra Effects näopesuvaht normaalsele ja kombineeritud nahale. Tegelikult on minul pigem kuiv nahk, aga kuna see toode ei sisalda seepi ning sobib hästi tundlikule nahale, siis kiindusin sellese kiiresti. Toode on kerge vahuse koostisega, tänu millele on seda kerge kasutada. Eemaldab väga efektiivselt meigi ja mustuse. Jätab näole väga värske tunde. On meeldiva lõhnaga. Toote suuruseks on 150ml, millest tegelikult jätkub päris kauaks. Kasutan seda näopesuvahtu kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul. Alates selle näopesuvahu kasutamisest pole mu näole tekkinud ühtegi punni ning nahka enam ei kisu nagu varem peale näopesu. Soovitan südamest.

Meikimine ja suvi ei käi koos. Selle asemel, et ummistada poore puudritega, eelistan nüüd Avon Nutra Effects matistavat näovett. See toode on samuti meeldivalt värske lõhnaga. Õlivaba näovesi ei sisalda seepi, ei tekkita allergiat ning sobib tundlikule nahale. Selles on puhastava toimega Active Seed marjade ja rasu imava puudri koostisega kompleks. Toode on samuti parabeenide ja värvainete vaba. Päeva jooksul märkan, et näonahk ei tundu tänu sellele tootele rasvane. Kindlasti tasub seda suvel proovida.

Näohoolduse viimase etapina tuleb loomulikult kreemitamine. Mul on käepärast nüüd kaks Avon Nutra Effects sarja kreemi. Üks on kirgastav päevakreem SPF20-ga ja teine niisutav päevakreem SPF 15. Kindlasti tahan teile südamele panna, et kasutaksite päevakreeme SPF-iga. Näonahk on väga õrn ning seda tuleb kaitsta päikese eest. Väga hea, et Avon mõtles juba sellele ning lisas SPF-id oma päevakreemidesse.

Kevadel kasutasin rohkem kirgastavat (kollakas pakendis) päevakreemi. Mu näonahk nägi välja väsinud peale pikka sügist, talve ja üpris külma kevadet. Nüüd läksin üle niisutavale kreemile (sinises pakendis), sest peale Barcelonat tunnen, et mu nahk vajab niisutust. Usun, et kuu lõpuks hakkan taas kasutama pigem kirgastavat kreemi, sest selles on suurem SPF. Mõlemaid kreeme võin soovitada. Niisutav on mõnusa värske lõhnaga ja kirgastav peaaegu lõhnatu. Kreemid on kerge koostisega ega jää kleepuvad, mis on minu jaoks oluline. Niisutav kreem teeb oma tööd mõnevõrra paremini, kui kirgastav. Kokkuvõttes on siiski mõlemad head.

Kogu Avon`i Nutra Effects sari on minu meelest super leid, sest eelnevalt kasutasin Garnier`i ning mul oli pidevalt probleeme näonahaga. Avon`i sari sobib mulle märksa paremini. Loodan, et ka teie leiate endale uued lemmikud.

Olge tublid!

PROVOTSEERIV ERKI 2015

Noblessneri Valukojaga seondub mul mitmeid toredaid mälestusi. See oli armastus esimesest silmapilgust. Meri ja ilusad paadid, mõnus söögikoht ning omapärane valukoda. Mu süda hõiskas rõõmust, kui kuulsin, et 2015. aasta ERKI moeshow toimub samas kohas, kus eelmisel aastal oli Monton`i oma. Mis võiks olla parem, kui mu lemmik ERKI ja veel Noblessneris!?

Show oli super, nagu alati. Pöörane, omapärane, huvitav, provotseeriv. Selline ehtne ERKI peakski olema. Ainult, et mind kurvastas võitja. Arvan, et Taavi Turk oli selle võidu välja teeninud. Ta kollektsioonid on alati provotseerivalt julged. Kui te veel ei tea, kes on Taavi Turk, siis googeldage. Omalt poolt võin öelda, et tegu on väga andeka inimesega, keda ootab ees edukas tulevik. Ta on nagu Eesti oma Alexander McQueen.

Näitan teile ka oma ERKI 2015 outfit`i, meiki ja Noblessnerit. Filmisin vlogi ka. Ei tea küll millal jõuan seda monteerida. 

Varsti hakkan teid üle ujutama Hispaania, Austria, Slovakkia ja Tšehhi piltide ning storidega. Filmisin seal ka. Paraku on mu tahvel katki ja pooled pildid ning videod seega kadunud. Ikkagi, olge valmis! Varsti läheb blogis põnevaks. 

Olge tublid!