TEISTSUGUNE BIRGIT KOOL

Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Mida rohkem sattun erinevatesse projektidesse (ja ka moeshow`de backstage`i jne) seda paremini mõistan, kui toredad inimesed mind tegelikult ümbritsevad. Augustis esitles andekas moelooja ja blogija Birgit Kool oma uut kollektsiooni“Reptile”. Birgiti enda sõnul peegeldab rohekas, must, valge “Reptile” kollektsioon tema rahulikumat poolt. Muidu on andekas neiu auhindu kokku kuhjanud eelkõige tänu oma eelnevatele väga edge`idele kollektsioonidele. Sellel korral tuli ta hoopis märksa kantavama loominguga vaatajate silme ette. Tubli töö!

Mul on hea meel, et sain abiks olla jumestajana. Enam-vähem kolmekesi jumestasime 20 modelli. Olen vahepeal juba täitsa hakkanud igatsema seda moeshow`de adrenaliini, kui sul on nii kiire, et sa ei jõua tundide kaupa juua, süüa ega istuda ning aina jumestad. Päev oli äärmisel palav ning meik aina tahtis minema voolata, kuid me hoidsime kätt pulsil.Näitan ka teile Jörgen Norkroosi klõpsutatud pilte. Kahjuks kõikidest modellidest, kellele meiki tegin pilte pole. Näitan neid tüdrukuid, kellele oli au meiki teha. 

Kogu seltskond oli kirev, aga väga tore. Modellide seas oli mitmeid „Eesti Tippmodelli“ saate osalejaid. Tippmodelli saate teise hooaja võitjale Sandrale meiki tehes, sain natuke ka tema modellitööst Türgis teada. Mulle meeldib, et moeshow`del juhtun kokku täiesti ootamatute inimestega, saan teada midagi uut ja paned enda jumestaja oskused proovile. Lisaks tüdrukutele tegin ka kaunile Birgitile kiire meigi moeshow eelse kaose keskel. Vaatamata tohutult palavale ilmale oli väga vahva. Aitäh Birgit, et mu kampa võtsid ja kohtume peagi Pariisis ;)

Fotod: Jörgen Norkroos Cine-photography

Looming: Design by Birgit Kool
Meik: Margarita Gavrilova

Reporter tegi kollektsioonist lugu, mida saate vaadata SIIT

Catwalk`i lugu saad lugeda SIIT

Olge tublid!

PÄEV 8: KAS SEE ON PÄRISELT MINU ELU?

Mu lennuk väljus kell 15 Hispaania aja järgi. Ma ärkasin kell 8, et natukene veel päevitada, kohvrit pakkida, pesus käia ja sõita pikk maa maha lennujaamani ning duty-free`st läbi põigata.

Kui küsida, kuidas ma iseloomustaks meie reisi, siis vastan, et see oli U-S-K-U-M-A-T-U. Barcelonas kohtusid Las Vegas Amsterdamiga. Just vibe`i mõttes. Mitmel korral olin sõnatu, hingetu ja lihtsalt hämmastunud. Ma ei suutnud ikka uskuda, et see kõik toimub minuga. Vahel tahtsin end näpistada, et veenduda, et see ongi päriselt minu elu.  

Meie motoks oli Carpe diem, mis tõlkes tähendab haara hetkest või kasuta päeva. Meie kolm juba haarasime hetkest nagu oskasime. Vägitegusid piinlike, lolle, naljakaid, rõõmsaid, hulljulgeid jätkuks mitme lehe pikkuse nimekirja jaoks. Need on seigad, millest ei julgeks isegi vanaemana lapselapsele oh-kui-vanaema-oli-noor jutuajamiste ajal rääkida. Need on seigad, mille üle me kolmekesi naerame ka aastate pärast. Need on seigad, mis lasevad meil ennast paremini tundma õppida. Need on seigad, mis sunnivad meid taaskord reisidele minema. Kõiki neid seiku võtab üldistavalt kokku sõna VABADUS. Vaid vabaduses saad teada, kes sa oled, kuhu sa kuulud ning mida sa tahad. Rusuvad ühiskonna piirangud nii kirjalikud, kui kirjutamata ei lase ealeski sul seda teha kodumaal.

Enne koju tagasi pöördumist pidin ma lahendama ühe küsimärgilise asja. Eelneval päeval enne purskkaevudeni jõudmist suutsin ma enda arust lahti harutada ühe rusuva müsteeriumi. Tähendab, siis ma arvasin, et lahendasin selle. Mida aeg edasi, seda rohkem sai mulle selgeks, et tegelikult oli see hoopis salakaval lõks, mis pidi mind veel rohkem segadusse ajama. Kogu reisi olin ma segaduses. Päevast päeva. Ühelt poolt toimus nii palju ägedaid ja emotsionaalseid sündmusi, et minu emotsionaalne karahvin täienes imelise kiirusega.  Samas hinges rususid kool, kaotatud töö ja lahedamata müsteerium. Ma vajasin vastuseid ja päev enne kodumaale naasmist, julgesin neid ka küsida. Vastused olid ootamatud. Nii suurt hulka kärbseid pole mulle veel pähe ajatud. Siis ma veel seda ei teadnud. 

Olen alati püüdnud kõigest väest teha kõike õigesti. Varem või hiljem anda inimestele, kes mulle haiget tegid andeks. Püüdsin olla võimalikult täiuslik ning õppida õpetundidest. Isegi, kui su süda murtakse, jääd sa ellu ning õpetunni võrra targemana sammud edasi. „Never a failure, always a lesson.“ Aja möödudes näen paremat perspektiivi ja kirja pandud sõnad on selgemad. Tuleb usaldada oma sisetunnet ja järgneda sellele. Selles tasakaalutus tasakaalus peitubki elu mõte. 

Kokkuvõttes oli reis väga lahe, aga tagasi naasta ma ilmselt ei tahaks. Ma ei tea, kas asi oli pikkades vahemaades, rusuvas müsteeriumis, Eestist meilitsi tulnud uudistes või emotsionaalses tühjenemises, aga koju naastes ma ei tundnud midagi. Ma ei igatsenud pidudest pungil kärarohket Barcelonat. Mul oli ääretult hea meel, et seal ära käisin ja oma kauaaegse unistuse teoks tegin. Samas olin õnnelik, et sain jälle näha oma parimaid sõpru ja rääkida nendele oma seiklustest. Mul oli mõnus olla kodus, kus kõik oli selge. Kus mind ümbritsevad armsad ja hoolivad inimesed. Mul oli hea meel jätta kõik kahepalgelised intriigid seljataha ja targemana naasta koju. Naeratus näol, jätkan mina oma eluteed.

Olge tublid! 

PÄEV 7: APPI, NÄGIN MESSI`T JA NEYMAR`IT MÕNE MEETRI KAUGUSELT!

Seitsmes päev oli ekskursioonidest ja emotsioonidest pungil. Ühtlasi oli see kõige suurepärasem päev kogu reisi jooksul. Algul sõitsime seitsme maa ja mere taha üüratusse Ciutadella Park`i. Jalutasime selle risti-põiki läbi ning jõudsime välja Arc de Triomf`i juurde. Olin kogu elu arvanud, et Triumfikaar on ainult Pariisis, aga näe Barcelonas on ka oma. See valmis 1888. aasta maailmanäituse jaoks. Iga päev õpin midagi uut juurde.

Barcelona Triumfikaare juurde oli kogunenud palju rahvast. Põhjus oli lihtne FCB oli võitnud ja tunni aja pärast pidid kõik Barcelona jalgpalli meeskonna liikmed siit mööda sõitma. Käisime lähimas kohas söömas ja ootasime koos teistega. Mulle tohutult meeldis, et maast madalast püüti lastele traditsioone ja ühte hoidmist õpetada. Kõik, nii vanad, kui noored kandsid mängijate nimedega särke ja lehvitasid FCB lippe. 

Rõõmuhõisked sööstsid igast ilmakaarest, kui nägime FCB mängijaid kõigest 5-6 meetri kaugusel. Missugune õnnelik kokkusattumus, et just sellel ajal jalutasime selles pargis ja sattusime siia. Ma olin heas mõttes šokis kogu selle aja. Isegi kananahk tuli, kuigi ma ei fänna üldse jalkat.

Hiljem saabus minu jaoks tipphetk. Ma ronisime suure Centro comercial de Las Arenas vaateplatvormile. Seal rullus meie silme ees lahti kaunis vaade, mis lõi pahviks. Olin lihtsalt sõnatu. Isegi praegu neid ridu sisse toksides tunnen minu sees kerkivat emotsioonide laviini. 

See hetk oli P-A-R-I-M. Vaatamata kõikidele kirjutamata jäänud jamadele, mis toimusid selle reisi jooksul oli kõik seda väärt ainuüksi selle vaate pärast. Ma lihtsalt seisin vaikselt ja vaatasin ega suutnud uskuda, et see on päriselt mu elu.

Hiljem läksime alla purskkaevude parki. Peale Arena vaadet arvasin, et paremaks ei saa minna, aga sai. Kui mõni sõna oligi veel keelele jäänud, siis vaadates üles alla liuglevaid ja värvi muutvaid purskkaevude pritsmeid ning suurejoonelist show`d, olin ma lõplikult sõnatu.

Hiljem vaatasime öist Barcelonat. Seda vaadet oli võimatu edasi anda või oma kauniduses jäädvustada. Hiljem põikasime Mac`ist läbi ja pidasime rannas piknikut. Siis ma puhkesin nutma. Selle toreda reisi lõpp oligi oma saba liputamas. Ma teadsin, et kõik see oli kordumatu. Isegi, kui naasta tagasi, oleks kõik hoopis teisiti. Õpetund nr… naudi igat hetke, sest see on kordumatu. 

Veel mõned pildid sellest päevast:

To be continued...

PÄEV 6: KUULUS LA SAGRADA FAMILIA VÕI SUUR LIIVALOSS?

See hommik oli saatanast. Ei päästnud aspiriin, sidrunivesi ega külm dušš. Ees ootas pikk ekskursioonide päev. Keskpäevaks suutsime end siiski korterist välja puigelda. Päevaplaanis numero uno paigaks oli Barcelona tähtsaim vaatamisväärsus, La Sagrada Familia. See on suur katoliiklik kirik Barcelonas. Selle arhitektiks oli Antoni Gaudí. Hoonet ehitatakse ja renoveeritakse juba aastakümneid, kui mitte sadu ning valmis see ikka ei saa. 

Sagrada Família ehitus algas 1882. aastal ja eeldatavasti valmib see aastal 2026. Nastjale jättis see hoone sügava mulje, mind seevastu täiesti külmaks. See meenutas liivalossi, mida isa õpetas lapsepõlves ehitama. Võtsin märja liiva sõrmele ja tilgutasin rannaliivale ning kordasin tegevust. Ühel hetkel kõrgus mu silme ees väike liivaloss. Meie silme ees seisis väga suur versioon lapsepõlves ära õpitud liivalossist.

Powerpuff girl`idel oli veel suveniire vaja. Nii läksime uuele „reidile“. Minu suureks kurvastuseks oli enamik nende poekeste pidajatest türgi päritolu mehed. Komplimente, ebasündsaid pakkumisi ja meelaid pilke sain ma liiga palju. Kogu šhoppamise tuju kadus minutiga ja enamasti püüdsin ma koos Frangiga väljas oodata.

Sellest hoolimata ostsime mälestuseks ühesugused käevõrud, mis sobisid kenasti hommikul peale kleebitud flash tattood`ega. Ostsin need spetsiaalselt enne reisi New Yorker`ist. Kellel huvi, see teab nüüd kust otsida. Isegi käevõru ei õnnestunud ilma pisemat sorti seikluseta osta. Küll poole hinnaga. Kohe peale arve tasumist ei astunud mu jalg enam üle selle poe läve. Siit tuli ka järjekordne õppetund. Adusin, et reisimist Türki, mu süda ei igatse. Ebaõiglane on teha nii kiireid järeldusi, kuid turvalisus ennekõike.

Pärast näidati meile ühte väga suurt ostukeskust. Mitmekorruseline üüratu mürakas, mille keskel kasvasid palmipuud ja alumisel korrusel mängisid Mehhikost pärit mehed, nagu meile hiljem seletati. Läksime sööma pastat ja jooma jääkokteili. See oli mu elu rõvedaim pasta. Mohito nime kandev jääkokteil sarnanes pigem sidruni nõudepesuvahendiga. 

Seejärel suundusime Barcelona suurimasse 18+ mänguasjade poodi (If you know what I mean). Mul pole seni õrna aimugi, miks me sinna läksime, aga tehtud see sai. See pood tegi küll lebolt sordimendi poolest Amsterdami poekestele ära. Õhtul tiirutasime veel niisama ringi. Meie sõit tagasi meenutas stseeni filmist. Muss põhjas, tants ja trall. Korterisse naastes nautisime terrassil õhtusööki. 

To be continued...

PÄEV 5: OMAPÄRASED BARCA KLUBID JA HISPAANIA KEELE VINGERPUSSID

„No entiendo el idioma español“ ehk ma ei saa hispaania keelest aru, muutus minu tunnuslauseks. Tundub jabur kuulutada oma hispaania keele mitte teadmisest just hispaania keeles. Mis teha, nii vähemalt saadi aru. Kuigi tundub, et Hispaania asub Euroopas ja kuulub Euroopa Liitu ning just-kui on loogiline, et elanikud võiksid teada inglise keelt. Siis EI, olukord on sootuks teine. Peale suuri pingutusi sai lennujaama töötaja mulle ühe lause välja punnitatud. Poes käis suhtlemine enamasti viipekeeles või Frangi tõlkimise abil. 

Näiteks viimasel ära lendamise päeval mängis lennujaama infobox`i töötaja halb inglise keele oskus mulle kurja vingepussi. Nimelt küsisin oma gate`i numbrit, sest ekraanil seda polnud. Tema hispaania keelne aktsent muutis inglise keelse 40 hoopis 14-ks. Nii ma otsisin tund aega gate`i, mida polnud olemas. :D Kui lennuk poleks hilinenud, oleksin lennust maha jäänud.

Üldiselt suurema huvi korral jäävad keeled mulle külge küll, kuid mitte hispaania keel. Olime Nastjaga täiesti andetud õppurid. Meile korrati lauseid või sõnu mitu korda. Kordasime kaasa. Mõne hetke pärast küsiti, kuidas oli see või too ning me vastasime vaikusega. Hispaania keel pole kergete killast ja see sai mulle selgeks juba esimesel päeval. Suurt edasiminekut hispaania keele omandamises ei toimunud. Suutsin ära õppida ainult mõned uued sõnad ja väljendid. Rääkimisega mul ei sujunud, seevastu mõistmisega oli asi teine. 6-7 päeval, kui Cristian ja Frank rääkisid oma salajutte hispaania keeles, sain ma imekombel nende suureks imestuseks aru. Enam keegi klatšida ei julgenud. Hehe :D

Viienda päeva enamjaolt raiskasin koolitööde päästmise missioonile, kuid asjatult. Veel kord kordasin endale järgmist: Ära kunagi enam loe reisil meile!!! Seejärel lihtsalt püüdsin lõdvestuda ja saata murepilved minema. Päeval päevitasin terrassil ja hiljem suundusin koos powerpuff girl`idega linna. Korralikule turistile omaselt tuli läbi kammida mõned suveniiripoed, et korraliku tavaariga koju jõuda. Nii tegimegi. 

Samal päeval eksisime veel megapolises ära. Lõpuks leidsime tee eilsest päevast teada tuntud Barcelona katedraali juurde. Katedraali trepiastmetel puhkasime ning mekkisime head ja paremat poest saadud kraami. Vaatasime tänavaartistide esinemisi ja jagasime muljeid reisist ning nautisime head ilma.

Õhtul vaatasime jalkat. FCB võitis. Seda tähistati suurejooneliselt. Tänavatel oli kuulda rõõmuhüüdeid ja laule. Ilutulestikud sööstsid üksteise järel taevasse. Otsustasime tähistada võitu ning läksime klubisse. Barcelona klubis on selline süsteem, et sisse saad tasuta. Pealekauba saad veel punase kaardi. Selleks, et klubist väljuda, pead ostma joogi või keegi peab sulle välja tegema. Siis vahetatakse kaart rohelise vastu ja sa saad klubist välja. Need joogid pole kaugeltki mitte odavad. Seevastu noormehi, kes „heldelt“ neid välja teevad on palju. Klubis on mitu tantsupõrandat, mis on üksteisest isoleeritud. Erinevatel tantsupõrandatel valitseb erinev muusikastiil. Hispaania ja Ladina-Ameerika rütmidest kuni igapäevase mainstream`ini välja. Need rütmid ja kogu see Hispaania möll ei jäta kedagi külmaks.

„Hola, guapa“ („Tere, kaunitar“) sööstis meie pihta igal sammul. Nii palju ilusaid kutte korraga polnud keegi meist varem näinud. Kui sa oled heledamate juustega ja sinakas-hallide silmadega sätitud Eestist pärit neiu, siis ole valmis komplimentide laviinideks klubis, baaris, poes, tänaval, rannas. Näiteks hommikul läksin otse voodist pidžaama polka-dot lühkarites allkorrusel asuvasse poodi. Ka siis sain mitmeid komplimente ja pikalt järgi jõllitavaid meelaid pilke. Hispaanlased juba oskavad teha komplimente, meelitada ja oskuslikult mängida härrasmehi. Kõik see soodustab positiivseid muutusi raudsest ma-saan-ise-hakkama neiust hoopis naiselikumaks versiooniks. Neid lõkse ja nõkse on Hispaanias kõikjal ning nendesse mitte sattumiseks tuleb säilitada kainet mõistust.

Väljusime klubist selle sulgemise tunnil ning kell kuus hommikul avastasime end randa põrutamas. Meil polnud ujumisriideid ega rätikuid. Kellel neid vajagi?! Me oleme Barcelonas ja elu on ilus. Ujusime ulmeliselt kauni päikesetõusu ajal. Kogu see öö oli hullumeelne ja aina pöörasemaks läheks. Lõpuks jõudsime korterisse. Pesime liiva maha ja võtsime unemati käevangu. Hetk hiljem olin juba ükssarvikute maal. 

Lisan lõppu veel mõned pildid sellest toredast päevast.

To be continued....

PÄEV 4: TOOLIDETA POPIM BAAR JA AHHETAMA PANEV BARCA KESKLINN

Alles neljandal päeval avastasime Barcelona kesklinna. Meie üüritav korter asus natuke kesklinnast eemal. Õigemini Barcelona mõistes natuke kaugemal, Eesti mõistes kaugel. Barcelona ilm oli sellel päeval ikka sama nagu eelnevatel ja järgnevatel päevadel. Ikka 30-32C. Mis mulle hämmastaval kombel sobis.

Kui enne olid meid igal sammul saatnud täiesti ilmetud karpide taolised elamud, siis nüüd avanes Barcelona südalinn täies hiilguses. Algul olin juba täiesti pettunud. Kuidas on võimalik, et pole ühtegi hämmastavat ehitist. Tegelikult oli ja väga palju. Barcelonas pole suured ainult vahemaad, vaid ka ehitised. Need on lihtsalt üüratud pilvedesse sööstvad katedraalid, tornid ja sambad, millel ei tundu otsa ega äärt olevat. Sellel hetkel tundsin end pisikese sipelgana.

Nägime näiteks Gaudi kuulsat ehitist Casa Batlló`t ning käisime Barcelona kuulsamas baaris, mille nime ma kahjuks peast ei mäleta. Algul seisime tükk aega järjekorras. Baar oli puupusti inimesi täis ja seda otseses mõttes. Selles baaris puudusid toolid või vähemalt mina ei silmanud neid. Seal serveeriti meile roosat šampust ja suupisteteks tellisime peekoniviilu mähitud juustu ning üllatus-üllatus verivorsti (tellides ei teadnud). Hispaania verivorst oli küll märksa rasvasem, kui Eesti oma, kuid see äratundmisrõõm oli piiritu.

Jalutasime edasi mööda Barcelona kesklinna. Põikasime korraks jäätise putkast läbi. Seejärel sööstsime erinevate ahhetama panevate väljakute poole. Barcelona südalinna tänavaid ääristasid kõrged majad kaunite rõdudega. Jalutades mööda tänavaid jäätis näpus mõtlesin, kui õnnelik ma võiksin olla, kui elaksin majas nii kauni rõduga. Vaataksin päevast päeva siblivaid inimesi. Jooksin hommikukohvi ja püüaksin lahti harutada nende tundmatute elusid. Saaksin fantaseerida ja kirjutada.

Minu unistuste mullile segab vahele Frank sööstes välja kirja, mida ta plaanis kirjutada oma Instagrami pildi alla „…with my new russian friends“. Oh man you just pulled the trigger,  ketran mina mõttes. Teema, mis rahvusest ma olen, on alati tekitanud diskusioone ning ümbritsevate raevukaid hõiskeid. Sellel reisil sain kinnitust, et ma pole see ehte venelane. Liiga palju on minus juba eestlaslike väärtusi ja käitumismallidki on pigem eestlaslikud, küll pisikeste kõrvalepõigetega. Mu parimad sõbrad ja ümbruskond on eestlased. Üle kahe aasta päevast päeva kasutan just seda keelt nii töös, koolis, projektides, kui vabal ajal. Mõtlen ka pigem eesti keeles ja kui räägin vanematega, siis vahel tõlgin lauseid vene keelde ümber. See kõlab veidralt, aga tegelikult olen ma valge vares mõlemas leeris. Kuid sellegipoolest  sööstsin ma oma pahura „I`m from Estonia. I`m not russian.“ Siit alates rullus lahti üks äge diskussioon ja väike draama, sest mõlemad powerpuff girl`id pidasid end just ehtsateks venelasteks. Minu vastus, kes ma olen, on viimasel ajal olnud muutumatu. „Nice to meet you. I`m the citizen of planet earth.“ Sellega oligi pandud punkt. Kuid Nastja silmist paistis, et mu vastus talle ei meeldinud mitte üks teps. Õnneks sinna me selle asja ka jätsime. 

Ees ootasid uued avastused. Õhtul jõudsime veel Barcelona suurima katedraali juurde ja vaatasime ära kesklinnas asuvad suured purskkaevud.

To be continued...