PÄEV 5: OMAPÄRASED BARCA KLUBID JA HISPAANIA KEELE VINGERPUSSID

„No entiendo el idioma español“ ehk ma ei saa hispaania keelest aru, muutus minu tunnuslauseks. Tundub jabur kuulutada oma hispaania keele mitte teadmisest just hispaania keeles. Mis teha, nii vähemalt saadi aru. Kuigi tundub, et Hispaania asub Euroopas ja kuulub Euroopa Liitu ning just-kui on loogiline, et elanikud võiksid teada inglise keelt. Siis EI, olukord on sootuks teine. Peale suuri pingutusi sai lennujaama töötaja mulle ühe lause välja punnitatud. Poes käis suhtlemine enamasti viipekeeles või Frangi tõlkimise abil. 

Näiteks viimasel ära lendamise päeval mängis lennujaama infobox`i töötaja halb inglise keele oskus mulle kurja vingepussi. Nimelt küsisin oma gate`i numbrit, sest ekraanil seda polnud. Tema hispaania keelne aktsent muutis inglise keelse 40 hoopis 14-ks. Nii ma otsisin tund aega gate`i, mida polnud olemas. :D Kui lennuk poleks hilinenud, oleksin lennust maha jäänud.

Üldiselt suurema huvi korral jäävad keeled mulle külge küll, kuid mitte hispaania keel. Olime Nastjaga täiesti andetud õppurid. Meile korrati lauseid või sõnu mitu korda. Kordasime kaasa. Mõne hetke pärast küsiti, kuidas oli see või too ning me vastasime vaikusega. Hispaania keel pole kergete killast ja see sai mulle selgeks juba esimesel päeval. Suurt edasiminekut hispaania keele omandamises ei toimunud. Suutsin ära õppida ainult mõned uued sõnad ja väljendid. Rääkimisega mul ei sujunud, seevastu mõistmisega oli asi teine. 6-7 päeval, kui Cristian ja Frank rääkisid oma salajutte hispaania keeles, sain ma imekombel nende suureks imestuseks aru. Enam keegi klatšida ei julgenud. Hehe :D

Viienda päeva enamjaolt raiskasin koolitööde päästmise missioonile, kuid asjatult. Veel kord kordasin endale järgmist: Ära kunagi enam loe reisil meile!!! Seejärel lihtsalt püüdsin lõdvestuda ja saata murepilved minema. Päeval päevitasin terrassil ja hiljem suundusin koos powerpuff girl`idega linna. Korralikule turistile omaselt tuli läbi kammida mõned suveniiripoed, et korraliku tavaariga koju jõuda. Nii tegimegi. 

Samal päeval eksisime veel megapolises ära. Lõpuks leidsime tee eilsest päevast teada tuntud Barcelona katedraali juurde. Katedraali trepiastmetel puhkasime ning mekkisime head ja paremat poest saadud kraami. Vaatasime tänavaartistide esinemisi ja jagasime muljeid reisist ning nautisime head ilma.

Õhtul vaatasime jalkat. FCB võitis. Seda tähistati suurejooneliselt. Tänavatel oli kuulda rõõmuhüüdeid ja laule. Ilutulestikud sööstsid üksteise järel taevasse. Otsustasime tähistada võitu ning läksime klubisse. Barcelona klubis on selline süsteem, et sisse saad tasuta. Pealekauba saad veel punase kaardi. Selleks, et klubist väljuda, pead ostma joogi või keegi peab sulle välja tegema. Siis vahetatakse kaart rohelise vastu ja sa saad klubist välja. Need joogid pole kaugeltki mitte odavad. Seevastu noormehi, kes „heldelt“ neid välja teevad on palju. Klubis on mitu tantsupõrandat, mis on üksteisest isoleeritud. Erinevatel tantsupõrandatel valitseb erinev muusikastiil. Hispaania ja Ladina-Ameerika rütmidest kuni igapäevase mainstream`ini välja. Need rütmid ja kogu see Hispaania möll ei jäta kedagi külmaks.

„Hola, guapa“ („Tere, kaunitar“) sööstis meie pihta igal sammul. Nii palju ilusaid kutte korraga polnud keegi meist varem näinud. Kui sa oled heledamate juustega ja sinakas-hallide silmadega sätitud Eestist pärit neiu, siis ole valmis komplimentide laviinideks klubis, baaris, poes, tänaval, rannas. Näiteks hommikul läksin otse voodist pidžaama polka-dot lühkarites allkorrusel asuvasse poodi. Ka siis sain mitmeid komplimente ja pikalt järgi jõllitavaid meelaid pilke. Hispaanlased juba oskavad teha komplimente, meelitada ja oskuslikult mängida härrasmehi. Kõik see soodustab positiivseid muutusi raudsest ma-saan-ise-hakkama neiust hoopis naiselikumaks versiooniks. Neid lõkse ja nõkse on Hispaanias kõikjal ning nendesse mitte sattumiseks tuleb säilitada kainet mõistust.

Väljusime klubist selle sulgemise tunnil ning kell kuus hommikul avastasime end randa põrutamas. Meil polnud ujumisriideid ega rätikuid. Kellel neid vajagi?! Me oleme Barcelonas ja elu on ilus. Ujusime ulmeliselt kauni päikesetõusu ajal. Kogu see öö oli hullumeelne ja aina pöörasemaks läheks. Lõpuks jõudsime korterisse. Pesime liiva maha ja võtsime unemati käevangu. Hetk hiljem olin juba ükssarvikute maal. 

Lisan lõppu veel mõned pildid sellest toredast päevast.

To be continued....