Alles neljandal päeval
avastasime Barcelona kesklinna. Meie üüritav korter asus natuke kesklinnast
eemal. Õigemini Barcelona mõistes natuke kaugemal, Eesti mõistes kaugel. Barcelona
ilm oli sellel päeval ikka sama nagu eelnevatel ja järgnevatel päevadel. Ikka
30-32C. Mis mulle hämmastaval kombel sobis.
Kui enne olid meid igal
sammul saatnud täiesti ilmetud karpide taolised elamud, siis nüüd avanes
Barcelona südalinn täies hiilguses. Algul olin juba täiesti pettunud. Kuidas on
võimalik, et pole ühtegi hämmastavat ehitist. Tegelikult oli ja väga palju.
Barcelonas pole suured ainult vahemaad, vaid ka ehitised. Need on lihtsalt
üüratud pilvedesse sööstvad katedraalid, tornid ja sambad, millel ei tundu otsa
ega äärt olevat. Sellel hetkel tundsin end pisikese sipelgana.
Nägime näiteks Gaudi
kuulsat ehitist Casa Batlló`t ning käisime Barcelona kuulsamas baaris, mille
nime ma kahjuks peast ei mäleta. Algul seisime tükk aega järjekorras. Baar oli
puupusti inimesi täis ja seda otseses mõttes. Selles baaris puudusid toolid või
vähemalt mina ei silmanud neid. Seal serveeriti meile roosat šampust ja suupisteteks
tellisime peekoniviilu mähitud juustu ning üllatus-üllatus verivorsti (tellides ei teadnud). Hispaania verivorst oli küll märksa
rasvasem, kui Eesti oma, kuid see äratundmisrõõm oli piiritu.
Jalutasime edasi mööda
Barcelona kesklinna. Põikasime korraks jäätise putkast läbi. Seejärel sööstsime erinevate ahhetama panevate väljakute
poole. Barcelona südalinna tänavaid ääristasid kõrged majad kaunite rõdudega.
Jalutades mööda tänavaid jäätis näpus mõtlesin, kui õnnelik ma võiksin olla, kui
elaksin majas nii kauni rõduga. Vaataksin päevast päeva siblivaid inimesi.
Jooksin hommikukohvi ja püüaksin lahti harutada nende tundmatute elusid.
Saaksin fantaseerida ja kirjutada.
Minu unistuste mullile
segab vahele Frank sööstes välja kirja, mida ta plaanis kirjutada oma Instagrami
pildi alla „…with my new russian friends“.
Oh man you just pulled the trigger, ketran mina mõttes. Teema, mis rahvusest ma
olen, on alati tekitanud diskusioone ning ümbritsevate raevukaid hõiskeid.
Sellel reisil sain kinnitust, et ma pole see ehte venelane. Liiga palju on
minus juba eestlaslike väärtusi ja käitumismallidki on pigem eestlaslikud, küll
pisikeste kõrvalepõigetega. Mu parimad sõbrad ja ümbruskond on eestlased. Üle kahe
aasta päevast päeva kasutan just seda keelt nii töös, koolis, projektides, kui
vabal ajal. Mõtlen ka pigem eesti keeles ja kui räägin vanematega, siis vahel
tõlgin lauseid vene keelde ümber. See kõlab veidralt, aga tegelikult olen ma
valge vares mõlemas leeris. Kuid sellegipoolest
sööstsin ma oma pahura „I`m from
Estonia. I`m not russian.“ Siit alates rullus lahti üks äge diskussioon ja
väike draama, sest mõlemad powerpuff girl`id pidasid end just ehtsateks
venelasteks. Minu vastus, kes ma olen, on viimasel ajal olnud muutumatu. „Nice to meet you. I`m the citizen of planet
earth.“ Sellega oligi pandud punkt. Kuid Nastja silmist paistis, et mu
vastus talle ei meeldinud mitte üks teps. Õnneks sinna me selle asja ka jätsime.
Ees ootasid uued avastused. Õhtul jõudsime veel Barcelona suurima katedraali
juurde ja vaatasime ära kesklinnas asuvad suured purskkaevud.
To be continued...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar