13.07.15

PÄEV 4: TOOLIDETA POPIM BAAR JA AHHETAMA PANEV BARCA KESKLINN


Alles neljandal päeval avastasime Barcelona kesklinna. Meie üüritav korter asus natuke kesklinnast eemal. Õigemini Barcelona mõistes natuke kaugemal, Eesti mõistes kaugel. Barcelona ilm oli sellel päeval ikka sama nagu eelnevatel ja järgnevatel päevadel. Ikka 30-32C. Mis mulle hämmastaval kombel sobis.


Kui enne olid meid igal sammul saatnud täiesti ilmetud karpide taolised elamud, siis nüüd avanes Barcelona südalinn täies hiilguses. Algul olin juba täiesti pettunud. Kuidas on võimalik, et pole ühtegi hämmastavat ehitist. Tegelikult oli ja väga palju. Barcelonas pole suured ainult vahemaad, vaid ka ehitised. Need on lihtsalt üüratud pilvedesse sööstvad katedraalid, tornid ja sambad, millel ei tundu otsa ega äärt olevat. Sellel hetkel tundsin end pisikese sipelgana.


Nägime näiteks Gaudi kuulsat ehitist Casa Batlló`t ning käisime Barcelona kuulsamas baaris, mille nime ma kahjuks peast ei mäleta. Algul seisime tükk aega järjekorras. Baar oli puupusti inimesi täis ja seda otseses mõttes. Selles baaris puudusid toolid või vähemalt mina ei silmanud neid. Seal serveeriti meile roosat šampust ja suupisteteks tellisime peekoniviilu mähitud juustu ning üllatus-üllatus verivorsti (tellides ei teadnud). Hispaania verivorst oli küll märksa rasvasem, kui Eesti oma, kuid see äratundmisrõõm oli piiritu.


Jalutasime edasi mööda Barcelona kesklinna. Põikasime korraks jäätise putkast läbi. Seejärel sööstsime erinevate ahhetama panevate väljakute poole. Barcelona südalinna tänavaid ääristasid kõrged majad kaunite rõdudega. Jalutades mööda tänavaid jäätis näpus mõtlesin, kui õnnelik ma võiksin olla, kui elaksin majas nii kauni rõduga. Vaataksin päevast päeva siblivaid inimesi. Jooksin hommikukohvi ja püüaksin lahti harutada nende tundmatute elusid. Saaksin fantaseerida ja kirjutada.



Minu unistuste mullile segab vahele Frank sööstes välja kirja, mida ta plaanis kirjutada oma Instagrami pildi alla „…with my new russian friends“. Oh man you just pulled the trigger,  ketran mina mõttes. Teema, mis rahvusest ma olen, on alati tekitanud diskusioone ning ümbritsevate raevukaid hõiskeid. Sellel reisil sain kinnitust, et ma pole see ehte venelane. Liiga palju on minus juba eestlaslike väärtusi ja käitumismallidki on pigem eestlaslikud, küll pisikeste kõrvalepõigetega. Mu parimad sõbrad ja ümbruskond on eestlased. Üle kahe aasta päevast päeva kasutan just seda keelt nii töös, koolis, projektides, kui vabal ajal. Mõtlen ka pigem eesti keeles ja kui räägin vanematega, siis vahel tõlgin lauseid vene keelde ümber. See kõlab veidralt, aga tegelikult olen ma valge vares mõlemas leeris. Kuid sellegipoolest  sööstsin ma oma pahura „I`m from Estonia. I`m not russian.“ Siit alates rullus lahti üks äge diskussioon ja väike draama, sest mõlemad powerpuff girl`id pidasid end just ehtsateks venelasteks. Minu vastus, kes ma olen, on viimasel ajal olnud muutumatu. „Nice to meet you. I`m the citizen of planet earth.“ Sellega oligi pandud punkt. Kuid Nastja silmist paistis, et mu vastus talle ei meeldinud mitte üks teps. Õnneks sinna me selle asja ka jätsime. 


Ees ootasid uued avastused. Õhtul jõudsime veel Barcelona suurima katedraali juurde ja vaatasime ära kesklinnas asuvad suured purskkaevud.


To be continued...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar