Seitsmes päev oli
ekskursioonidest ja emotsioonidest pungil. Ühtlasi oli see kõige suurepärasem päev
kogu reisi jooksul. Algul sõitsime seitsme maa ja mere taha üüratusse Ciutadella Park`i. Jalutasime selle
risti-põiki läbi ning jõudsime välja Arc
de Triomf`i juurde. Olin kogu elu arvanud, et Triumfikaar on ainult
Pariisis, aga näe Barcelonas on ka oma. See valmis 1888. aasta maailmanäituse
jaoks. Iga päev õpin midagi uut juurde.
Barcelona Triumfikaare
juurde oli kogunenud palju rahvast. Põhjus oli lihtne FCB oli võitnud ja tunni
aja pärast pidid kõik Barcelona jalgpalli meeskonna liikmed siit mööda sõitma.
Käisime lähimas kohas söömas ja ootasime koos teistega. Mulle tohutult meeldis,
et maast madalast püüti lastele traditsioone ja ühte hoidmist õpetada. Kõik,
nii vanad, kui noored kandsid mängijate nimedega särke ja lehvitasid FCB lippe.
Rõõmuhõisked sööstsid igast ilmakaarest, kui nägime FCB mängijaid kõigest 5-6
meetri kaugusel. Missugune õnnelik kokkusattumus, et just sellel ajal
jalutasime selles pargis ja sattusime siia. Ma olin heas mõttes šokis kogu selle
aja. Isegi kananahk tuli, kuigi ma ei fänna üldse jalkat.
Hiljem saabus minu jaoks
tipphetk. Ma ronisime suure Centro
comercial de Las Arenas vaateplatvormile. Seal rullus meie silme ees lahti
kaunis vaade, mis lõi pahviks. Olin lihtsalt sõnatu. Isegi praegu neid ridu
sisse toksides tunnen minu sees kerkivat emotsioonide laviini.
See hetk oli
P-A-R-I-M. Vaatamata kõikidele kirjutamata jäänud jamadele, mis toimusid selle
reisi jooksul oli kõik seda väärt ainuüksi selle vaate pärast. Ma lihtsalt
seisin vaikselt ja vaatasin ega suutnud uskuda, et see on päriselt mu elu.
Hiljem läksime alla
purskkaevude parki. Peale Arena vaadet arvasin, et paremaks ei saa minna, aga
sai. Kui mõni sõna oligi veel keelele jäänud, siis vaadates üles alla
liuglevaid ja värvi muutvaid purskkaevude pritsmeid ning suurejoonelist show`d,
olin ma lõplikult sõnatu.
Hiljem vaatasime öist
Barcelonat. Seda vaadet oli võimatu edasi anda või oma kauniduses jäädvustada.
Hiljem põikasime Mac`ist läbi ja pidasime rannas piknikut. Siis ma puhkesin
nutma. Selle toreda reisi lõpp oligi oma saba liputamas. Ma teadsin, et kõik
see oli kordumatu. Isegi, kui naasta tagasi, oleks kõik hoopis teisiti. Õpetund
nr… naudi igat hetke, sest see on kordumatu.
Veel mõned pildid sellest päevast:
To be continued...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar