27.08.15

PÄEV 7: APPI, NÄGIN MESSI`T JA NEYMAR`IT MÕNE MEETRI KAUGUSELT!


Seitsmes päev oli ekskursioonidest ja emotsioonidest pungil. Ühtlasi oli see kõige suurepärasem päev kogu reisi jooksul. Algul sõitsime seitsme maa ja mere taha üüratusse Ciutadella Park`i. Jalutasime selle risti-põiki läbi ning jõudsime välja Arc de Triomf`i juurde. Olin kogu elu arvanud, et Triumfikaar on ainult Pariisis, aga näe Barcelonas on ka oma. See valmis 1888. aasta maailmanäituse jaoks. Iga päev õpin midagi uut juurde.


Barcelona Triumfikaare juurde oli kogunenud palju rahvast. Põhjus oli lihtne FCB oli võitnud ja tunni aja pärast pidid kõik Barcelona jalgpalli meeskonna liikmed siit mööda sõitma. Käisime lähimas kohas söömas ja ootasime koos teistega. Mulle tohutult meeldis, et maast madalast püüti lastele traditsioone ja ühte hoidmist õpetada. Kõik, nii vanad, kui noored kandsid mängijate nimedega särke ja lehvitasid FCB lippe. 


Rõõmuhõisked sööstsid igast ilmakaarest, kui nägime FCB mängijaid kõigest 5-6 meetri kaugusel. Missugune õnnelik kokkusattumus, et just sellel ajal jalutasime selles pargis ja sattusime siia. Ma olin heas mõttes šokis kogu selle aja. Isegi kananahk tuli, kuigi ma ei fänna üldse jalkat.

Hiljem saabus minu jaoks tipphetk. Ma ronisime suure Centro comercial de Las Arenas vaateplatvormile. Seal rullus meie silme ees lahti kaunis vaade, mis lõi pahviks. Olin lihtsalt sõnatu. Isegi praegu neid ridu sisse toksides tunnen minu sees kerkivat emotsioonide laviini. 


See hetk oli P-A-R-I-M. Vaatamata kõikidele kirjutamata jäänud jamadele, mis toimusid selle reisi jooksul oli kõik seda väärt ainuüksi selle vaate pärast. Ma lihtsalt seisin vaikselt ja vaatasin ega suutnud uskuda, et see on päriselt mu elu.


Hiljem läksime alla purskkaevude parki. Peale Arena vaadet arvasin, et paremaks ei saa minna, aga sai. Kui mõni sõna oligi veel keelele jäänud, siis vaadates üles alla liuglevaid ja värvi muutvaid purskkaevude pritsmeid ning suurejoonelist show`d, olin ma lõplikult sõnatu.



Hiljem vaatasime öist Barcelonat. Seda vaadet oli võimatu edasi anda või oma kauniduses jäädvustada. Hiljem põikasime Mac`ist läbi ja pidasime rannas piknikut. Siis ma puhkesin nutma. Selle toreda reisi lõpp oligi oma saba liputamas. Ma teadsin, et kõik see oli kordumatu. Isegi, kui naasta tagasi, oleks kõik hoopis teisiti. Õpetund nr… naudi igat hetke, sest see on kordumatu. 


Veel mõned pildid sellest päevast:








To be continued...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar