29.08.15

PÄEV 8: KAS SEE ON PÄRISELT MINU ELU?


Mu lennuk väljus kell 15 Hispaania aja järgi. Ma ärkasin kell 8, et natukene veel päevitada, kohvrit pakkida, pesus käia ja sõita pikk maa maha lennujaamani ning duty-free`st läbi põigata.


Kui küsida, kuidas ma iseloomustaks meie reisi, siis vastan, et see oli U-S-K-U-M-A-T-U. Barcelonas kohtusid Las Vegas Amsterdamiga. Just vibe`i mõttes. Mitmel korral olin sõnatu, hingetu ja lihtsalt hämmastunud. Ma ei suutnud ikka uskuda, et see kõik toimub minuga. Vahel tahtsin end näpistada, et veenduda, et see ongi päriselt minu elu.  


Meie motoks oli Carpe diem, mis tõlkes tähendab haara hetkest või kasuta päeva. Meie kolm juba haarasime hetkest nagu oskasime. Vägitegusid piinlike, lolle, naljakaid, rõõmsaid, hulljulgeid jätkuks mitme lehe pikkuse nimekirja jaoks. Need on seigad, millest ei julgeks isegi vanaemana lapselapsele oh-kui-vanaema-oli-noor jutuajamiste ajal rääkida. Need on seigad, mille üle me kolmekesi naerame ka aastate pärast. Need on seigad, mis lasevad meil ennast paremini tundma õppida. Need on seigad, mis sunnivad meid taaskord reisidele minema. Kõiki neid seiku võtab üldistavalt kokku sõna VABADUS. Vaid vabaduses saad teada, kes sa oled, kuhu sa kuulud ning mida sa tahad. Rusuvad ühiskonna piirangud nii kirjalikud, kui kirjutamata ei lase ealeski sul seda teha kodumaal.



Enne koju tagasi pöördumist pidin ma lahendama ühe küsimärgilise asja. Eelneval päeval enne purskkaevudeni jõudmist suutsin ma enda arust lahti harutada ühe rusuva müsteeriumi. Tähendab, siis ma arvasin, et lahendasin selle. Mida aeg edasi, seda rohkem sai mulle selgeks, et tegelikult oli see hoopis salakaval lõks, mis pidi mind veel rohkem segadusse ajama. Kogu reisi olin ma segaduses. Päevast päeva. Ühelt poolt toimus nii palju ägedaid ja emotsionaalseid sündmusi, et minu emotsionaalne karahvin täienes imelise kiirusega.  Samas hinges rususid kool, kaotatud töö ja lahedamata müsteerium. Ma vajasin vastuseid ja päev enne kodumaale naasmist, julgesin neid ka küsida. Vastused olid ootamatud. Nii suurt hulka kärbseid pole mulle veel pähe ajatud. Siis ma veel seda ei teadnud. 


Olen alati püüdnud kõigest väest teha kõike õigesti. Varem või hiljem anda inimestele, kes mulle haiget tegid andeks. Püüdsin olla võimalikult täiuslik ning õppida õpetundidest. Isegi, kui su süda murtakse, jääd sa ellu ning õpetunni võrra targemana sammud edasi. „Never a failure, always a lesson.“ Aja möödudes näen paremat perspektiivi ja kirja pandud sõnad on selgemad. Tuleb usaldada oma sisetunnet ja järgneda sellele. Selles tasakaalutus tasakaalus peitubki elu mõte. 


Kokkuvõttes oli reis väga lahe, aga tagasi naasta ma ilmselt ei tahaks. Ma ei tea, kas asi oli pikkades vahemaades, rusuvas müsteeriumis, Eestist meilitsi tulnud uudistes või emotsionaalses tühjenemises, aga koju naastes ma ei tundnud midagi. Ma ei igatsenud pidudest pungil kärarohket Barcelonat. Mul oli ääretult hea meel, et seal ära käisin ja oma kauaaegse unistuse teoks tegin. Samas olin õnnelik, et sain jälle näha oma parimaid sõpru ja rääkida nendele oma seiklustest. Mul oli mõnus olla kodus, kus kõik oli selge. Kus mind ümbritsevad armsad ja hoolivad inimesed. Mul oli hea meel jätta kõik kahepalgelised intriigid seljataha ja targemana naasta koju. Naeratus näol, jätkan mina oma eluteed.

Olge tublid! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar