Mu lennuk väljus kell
15 Hispaania aja järgi. Ma ärkasin kell 8, et natukene veel päevitada, kohvrit
pakkida, pesus käia ja sõita pikk maa maha lennujaamani ning duty-free`st läbi põigata.
Kui küsida, kuidas ma
iseloomustaks meie reisi, siis vastan, et see oli U-S-K-U-M-A-T-U. Barcelonas
kohtusid Las Vegas Amsterdamiga. Just vibe`i
mõttes. Mitmel korral olin sõnatu, hingetu ja lihtsalt hämmastunud. Ma ei
suutnud ikka uskuda, et see kõik toimub minuga. Vahel tahtsin end näpistada, et
veenduda, et see ongi päriselt minu elu.
Meie motoks oli Carpe diem, mis tõlkes tähendab haara
hetkest või kasuta päeva. Meie kolm juba haarasime hetkest nagu oskasime.
Vägitegusid piinlike, lolle, naljakaid, rõõmsaid, hulljulgeid jätkuks mitme
lehe pikkuse nimekirja jaoks. Need on seigad, millest ei julgeks isegi vanaemana
lapselapsele oh-kui-vanaema-oli-noor jutuajamiste ajal rääkida. Need on seigad,
mille üle me kolmekesi naerame ka aastate pärast. Need on seigad, mis lasevad
meil ennast paremini tundma õppida. Need on seigad, mis sunnivad meid taaskord
reisidele minema. Kõiki neid seiku võtab üldistavalt kokku sõna VABADUS. Vaid
vabaduses saad teada, kes sa oled, kuhu sa kuulud ning mida sa
tahad. Rusuvad ühiskonna piirangud nii kirjalikud, kui kirjutamata ei lase
ealeski sul seda teha kodumaal.
Enne koju tagasi
pöördumist pidin ma lahendama ühe küsimärgilise asja. Eelneval päeval enne
purskkaevudeni jõudmist suutsin ma enda arust lahti harutada ühe rusuva
müsteeriumi. Tähendab, siis ma arvasin, et lahendasin selle. Mida aeg edasi,
seda rohkem sai mulle selgeks, et tegelikult oli see hoopis salakaval lõks, mis
pidi mind veel rohkem segadusse ajama. Kogu reisi olin ma segaduses. Päevast
päeva. Ühelt poolt toimus nii palju ägedaid ja emotsionaalseid sündmusi, et
minu emotsionaalne karahvin täienes imelise kiirusega. Samas hinges rususid kool, kaotatud töö ja
lahedamata müsteerium. Ma vajasin vastuseid ja päev enne kodumaale naasmist,
julgesin neid ka küsida. Vastused olid ootamatud. Nii suurt hulka kärbseid pole
mulle veel pähe ajatud. Siis ma veel seda ei teadnud.
Olen alati püüdnud
kõigest väest teha kõike õigesti. Varem või hiljem anda inimestele, kes mulle haiget tegid andeks. Püüdsin olla
võimalikult täiuslik ning õppida õpetundidest. Isegi, kui su süda murtakse, jääd sa ellu ning õpetunni võrra targemana
sammud edasi. „Never a failure,
always a lesson.“ Aja möödudes näen paremat perspektiivi ja kirja pandud sõnad
on selgemad.
Kokkuvõttes oli reis
väga lahe, aga tagasi naasta ma ilmselt ei tahaks. Ma ei tea, kas asi oli
pikkades vahemaades, rusuvas müsteeriumis, Eestist meilitsi tulnud uudistes või
emotsionaalses tühjenemises, aga koju naastes ma ei tundnud midagi. Ma ei
igatsenud pidudest pungil kärarohket Barcelonat. Mul oli ääretult hea meel, et seal ära käisin ja oma kauaaegse
unistuse teoks tegin. Samas olin õnnelik, et sain jälle näha oma parimaid sõpru
ja rääkida nendele oma seiklustest. Mul oli mõnus olla kodus, kus kõik oli
selge. Kus mind ümbritsevad armsad ja hoolivad inimesed. Mul oli hea meel jätta
kõik kahepalgelised intriigid seljataha ja targemana naasta koju.
Olge tublid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar