II PEATUS: ANNE&STIIL`I PRAKTIKA, JUUNI

Olen Anne&Stiil`i ajakirja lugenud selle ühinemise päevast alates. Mind köitsid lood, milles võib alati leida jõulise,  õpetliku sõnumi. Silmarõõmu pakkusid alati perfektsuseni viimistletud fotoshoodid ja paljud muud asjaolud/näitajad panid mind seda ajakirja südamest armastama. Minna sellesse ajakirja praktikale ja hiljem selle väljaande jaoks kirjutama hakata oli mu suurimaks unistuseks. 

Juuni jõudiski kätte. Lahkelt avati mulle Anne&Stiil`i toimetuse uks ja mäng võis alata. Kuna tegu oli tutvumispraktikaga, siis enamus ajast veetsin toimetuses. Algul panin üles pressiteateid ja galeriisid. Praktika jooksul sain vaadata, kuidas pannakse kokku ajakirja. Pean ütleme, et see pole üldse lihtne, aga Anne&Stiil`i tegevtoimetaja, kes oli ühtlasi ka minu juhendaja, sai sellega imelise kergusega hakkama.

Aeg tiksus aina edasi. Iga päev oli mulle varuks erinevaid ülesandeid. Kord väga põnevaid, kord mitte nii väga. Nüüd aja möödudes märkan, kuidas ma arenesin. Venitasin selle postituse kirjutamisega kaua, kuid preagu on mul hea meel, et selle ära tegin. Kirjutamise käigus sain aru, kui palju oli mul tegelikult minu esimesi kordi ja eneseületusi. Olen Anne&Stiil`ile tänulik. Sain lademetes uusi kogemusi, püüdsin hakkama saada erinevate väljakutsetega. Astusin toimetusest välja kogenumana. 

Nüüd keskenduks  põnevatele seikadele.

Üks kolmest praktika suursündmusest oli intervjuu Expressions`i loovjuhiga. INGLISE KEELES. Jällegi uus väljakutse, uus kogemus. Olin tohutult närvis. Pool ööd ei saanud magada. Uurisin persooni tausta, tegin küsimusi, õppisin neid pähe, et sujuvamalt läheks. Hommikul kohtusin selle ekstraordinaarse inimesega. Ta on väga äge, konkreetne, andekas ja tore. Temaga oli väga mõnus vestelda ja vaatamata mu kaugeltki mitte perfektsele inglise keelele, saime mõnusalt oma tunda aega juttu vesta. Kõik oleks tore, kui välja arvata üks suur aga. Nimelt kodus kontrollisin mitu korda diktofoni. Kõik oli korras ja kohapeal otsustas see hakata salvestust katkestama iga 3 minuti tagant. Kujutate ette, kui närvis ma olin. Kui pead tegema tunnist intervjuud inglise keeles ja diktofoni tuleb iga 3 minuti tagant uuesti salvestama panna. Jubedus kuubis. Ta suhtus sellesse väga mõistvalt, mille eest olen talle tohutult tänulik. Õhtul püüdsin loo kirja panna, kuid jutt oli hakitud. Pidin leidma väljapääsu. Otsustasin teha ümberjutustatud persooniloo. Ka nii ju vahel tehakse ja kasutasin ainult neid tsitaate, mis mul kindlalt lindis olid. Kahjuks, see lugu ei sobinud ning seda pole seni avaladatud. Sooviksin seda väga teiega jagada, paraku ma ei tea kas tohin. Seega las ta seni olla mul arvutis. 

Järgmine tipphetk oli intervjuu Karolin Kuusikuga ja fotoshoot, kus olin tema assistent. Fotoshoodi päeval kallas vihma kui oavarrest. Minu esimeseks ülesandeks oli tuua vihmasel päeval võttele kuiva mereliiva. See ülesanne meenutas mulle muinasjuttu „12 kuud“, kus tüdruk pidi talvel maikellukesi tooma. Sain jällegi hakkama. Fotoshoodil aitasin modellil riideid selga ja kingi jalga panna. Atmosfäär oli mõnusalt rahulik. Ringi lipsas koer ja kõik toimis. Karolin Kuusik on väga tore ja südamlik inimene. Mul oli hea meel temaga koos töötada. Just sellel fotoshoodil sain ma aru, et pean lõpetama enda soovide eest põgenemise. Pean lõpetama kogu selle jama jutu, mida kordasin endale, et stilisti tööga ei elata ära jne. Otsustasin mõelda suuremalt ja peale pikki aastaid näidata rohelist tuld moe valdkonnale, mis on mind alati köitnud rohkem, kui miski muu.

Järgmine meeldejääv seik leidis aset juuli kaanestaari pildistamise päeval. Kaanestaariks oli andekas Eesti Draamateatri näitleja Hilje Murel. Varajasel hommikul sõitsime koos stilisti, meikari ja fotograafiga Tallinnast välja Graniit Villasse. Imeline koht. Selline rahu ja omapära. Ma pole kunagi elus sellist tunnet kogenud. Ma oleksin nagu sattunud teisse maailma, teisse ajastusse. Tiim oli väga lahe. Hilje Murel on sõbralik, siiras, tore ja lihtsalt uskumatult tubli naine. Igal sammul saatis teda mõnus headuse aura, mis kandus ka teistele üle. Meikariks oli Mammu, kes on väga tubli jumestaja. Vaatasin ta tööd pealt, sain esitada jumestamisega seotud küsimusi ja jällegi õppida. Mammu jumestab paljusid TV staare. Näiteks teeb ta saate „Su nägu kõlab tuttavalt“ žürii liikmetele meigid. Samuti teeb meike erinevate fotoshootide jaoks. Veel meeskonnast rääkides tahaks ära märkida fotograafi kiiruse.  Fotograaf Krõõt suutis väga kiiresti teha tabavaid kaadreid. Põllu juures pilte tehas oli tunda pealetükkivat lehma vägitegude lõhna. Kõik jäid professionaalseks ning tegid oma tööd edasi. Paljud arvavad, et glamuurse ajakirjanduse töötajate töö on väga lihtne. Praktika jooksul sain teada, kui raske see tegelikult on. Lihtsalt ajakirjade töötajad on nii visad hinged, et nad ei kuuluta seda igal tänava nurgal (tõsi boonuseid on ka). Nad ajavad kindlameelselt oma rida. Nagu naised ikka.

Juuli numbri jaoks kirjutas iga toimetuse liige mingi suvesoovituse. Ka minul oli võimalus seda teha. Ilmad olid väga palavad. Jäätis ja jäämahlapulgad on suvisel ajal parimaks maiuseks. Ise tehtud, hästi tehtud. Nii otsustasin kirjutada jäämahlapulkade valmistamisest. Kodus elades tegi ema mulle selliseid toredaid maiustusi. Küll läbi blenderdatud maasikatest, apelsini mahlast või limonaadist. Lugu/nupuke sai head vastukaja ja nii paluti mul juurde teha illustreeriv foto. Siit algas lõpmatu äparduste ja nalja purskete jada.Olin äsja need armsad jäämahla valmistamiseks mõeldud topsikud Tallinnasse vedanud. Esmakordselt elus läksin turule. Miks? Eks ikka maasikaid ostma. Jõudsin koju, blenderdasin ära. Kahte topsi valasin äsja valminud maasika püree ja teistesse apelsini mahla. Õhtul selgus, et need topsid ei mahu mu imepisikesse külmikusse. Deem. Panin need algul külmikusse kaaneta, et nad hommikuks oleksid valmis. Mõtlesin, et lasen nendel natuke seista ja siis püüan pulgad sisse torgata. Feilisin täiega. Maasika maitselised polnud hommikuks veel valmis. Kui hakkasin neid topsist välja võtma meenutasid need verist plöga, mis kohe kindlasti poleks fotol esteetiline. Teine katse apelsinimahla omadega õnnestus märksa paremini. Avastasin hommikul, et mul ei ole üldse korrektne maniküür suvise jäädvustuse jaoks. Nii tuli appi mu toakaaslane, kes hakkas mu käemodelliks. :D Kui välja arvata varrukasse nirisev apelsinimahl, kiirustamine ja täielik korralagedus, siis polnud selle pildi tegemine isegi raske. :D

Lõpetuseks räägin veel ühest seigast. Praktika jooksul õnnestus mul külastada pressile mõeldud kinoseanssi, millest juba varem ka kirjutasin. Film kandis nime “Kaks päeva, üks öö”. Minu arvustust saate lugeda SIIT. Teate, päris imelik oli istuda peaaegu tühjas saalis varahommikul. Esiteks pole ma kunagi nii vara kinos käinud. Seanss algas äkki midagi kell 9 hommikul. Võin ka eksida. Teiseks mu kõrval oli ainult kolm inimest. Kas olete kunagi istunud kinosaalis ainult kolme inimesega? Mina näiteks polnud. Jällegi uus, teistmoodi kogemus. Jõudsin toimetusse ja panin loo kirja. Selgus, et väljaande alt käib selliste arvustuste kirjutamine hoopis teisiti, kui ma blogisse olen harjunud kribama. Minu jaoks oli see kasulik õppetund. Tasub alati uurida peategelasi kehastavate näitlejate tausta ja püüda välja uuritud infot arvustusse sisse põimida. Sellise väikese õpetuse eest olen oma juhendajale tänulik.

Selliseks kujunes mu praktika.Olen seni indu täis ja valmis uuteks tegudeks.