Anne&Stiili praktika

Eelmisest nädalast alates olen olnud  Anne&Stiili toimetuses praktikal. Aja puuduse tõttu pole teile sellest veel vestnud, aga olge valmis peagi kirjutan ka sellest postituse. 

 

Seni olen tegutsenud Anne&Stiili online`s. Eelkõige kirjutanud ümber pressiteateid ja laadinud üles galeriisid. Samuti avanes mul võimalus külastada Iris Janvieri showroom`i ja vaadata filmi „Kaks päev, üks öö“. Filmi põhjal valmis ka arvustus, mille leiate SIIT.

 

Homme lähme pildistama kaanestaari. Salamisi võin öelda, et väga huvitav inimene tuleb kaanele. Minu ülesandeks on teha backstage`i pilte, mis ilmuvad ka Anne&Stiili online`s.

Anne&Stiili veebiga saate tutvuda siin: http://annestiil.ee/ 

Lisan siis ka filmi arvustuse.

 “Kaks päeva, üks öö” ehk allaandmisest ei õpi

  

Vendade Dardenne'ide uus draama lõi Cannes’i filmifestivalil laineid. Kuldsele Palmioksale kandideerinud pingeline linateos “Kaks päeva, üks öö” keskendub solidaarsuse ja inimlikkuse teemadele. Tehasest koondatud õrna hingega Sandral (Marion Cotillard) oleks võimalus tööle naasta, kui kolleegid loobuksid oma 1000 eurosest boonusrahast, võimaldades nii firmal tema töökohta säilitada.

Sidruni kombel energiast tühjaks pigistatud Sandral on raske leida endas jaksu, et võidelda. Õnneks paneb hoolitsev elukaaslane (Fabrizio Rongione) ja sõbranna (Pili Groyne) oma toetava õla alla. Sandra otsustab oma töökoha nimel võidelda. Tal on aega kaks päeva ja üks öö, et oma töö päästa.

Kerjuse kombel liigub Sandra majast majja, et vestelda endiste kollegidega silmast silma. Alles peale vallandamist avaneb inimeste iseloom. Realistlik teos paneb mõtlema inimestele meie ümber. Sandra töökaaslaste seas leidub nii altruistlike natuure kui ka isekusest pungil olevaid õeluskotte. Kerkib küsimus, kui hästi ta tunneb teda ümbritsevaid inimesi.

Marion Cotillardi ja vendade Dardenne'ide briljantne koostöö võeti Cannes’i esilinastusel vastu lõputuna näivate ovatsioonidega ja kriitikute ning publiku ühtse poolehoiuga. Kuigi Palmioks jäi seekord tulemata, ootab filmi tõenäoliselt ees riiulitäis auhindu.

Marion Cotillard on prantsuse näitleja, kes kogus tuntust filmi “Takso” rolliga ning võitis ka tema esimese Césari auhinnapreemia. Tema töö ja vaev ei jäänud märkamata ning sellele järgnesid mitmed edukad etteasted. 2001. aastal võitis ta teise Césari auhinna kui enim lootustandev näitleja. Marion oli üks nendest õnnelikest, kellel on olnud võimalus töötada koos Tim Burton’iga. Aastaid hiljem mängis ta Ridley Scott’i filmis “Hea aasta” koos Russell Crowe’ga. Maailmakuulsus tuli Édith Piaf’i rolliga filmis “Édith Piaf – elusse armunud”. Marion kehastas legendaarse prantsuse laulja rolli, mis tõi talle ka Oscari. Režissöör Oliver Dahan valis ta paljude seast, sest ta silmad olid nagu Piafi omad ning imeline hääl lummas vaatajaid. Tema etteaste filmis “Rooste ja luud” pälvis 65. Cannes’i filmifestivalil kümneminutilise ovatsiooni. Cotillard võitis Globe de Cristal ja Etoile d'Or auhinna ja oli nomineeritud Kuldse Gloobuse, SAG, BAFTA ja César auhindadele. Viimati sai vaataja nautida tema etteastet filmis “Immigrant”. Tänu õrnale graatsilisele ilule on Marion jätkuvalt Diori reklaamnägu.

Olge tublid!