Offline

Olin nagu ikka inspiratsiooni otsingutel tumbler`i avarustes ning leidsin ühe väga tabavalt kirjutatud lõigu Jeremy Glassi raamatust „We can`t get lost anymore“. Need laused panid mind mõtlema ning otsustasin seda ka teiega jagada.

„We can’t jump off bridges anymore because our iPhones will get ruined. We can’t take skinny dips in the ocean, because there’s no service on the beach and adventures aren’t real unless they’re on Instagram. Technology has doomed the spontaneity of adventure and we’re helping destroy it every time we Google, check-in, and hashtag“.

-Jeremy Glass, „We Can’t Get Lost Anymore“

Mäletan, kui olin veel väike ning veetsin suvilas aega, siis polnud mobiile. Me mängisime päevad läbi õues. Käisime akna all üksteist hõikamas. Võisime minna ujuma ilma, et meil oleks kaasas rätik või ujumisriided. Muidugi ei saa ma unustada hüppeid vette tarzanka nimeliselt asjanduselt. Lõbusaid grilli õhtuid ja mänge ning õudukaid, mida lavastasime ühe sõbranna saunas. Mitmel korral olen tabanud end mõttelt, et mul on tohutult vedanud, et sündisin 90ndatel. Sõja järgne vaesus oli taandunud, samas polnud  tehnoloogia vidinate üleküllust. Me olime õnnelikud.

Olen mitmel korral arutanud sellel teemal oma tuttavate ja sõpradega, kellel on nooremad vennad-õed, sugulased. Mul on kahju, et tänapäeva lastel pole suuremaks kasvades võimalust meenutada kõiki põnevaid koos veedetud hetki lapsepõlvest. Kõik mida nad suudavad ilmselt meenutada on xbox`i mängud, mida mängisid ja sotsiaalmeedia platvormid, mida kasutasid. Enamasti ongi kõik. Jeremy Glass`i tsitaat inspireeris mind. Seega otsustasin homme minna raamatukokku ning laenutada seda teost. Samuti otsustasin, et homme veedan võimalikult vähe aega arvuti taga (+ tahvelarvuti + mobiil). Olge vabad nagu linnud. Ma switch off`in nüüd.

Olge tublid!