Aeg iseendale!

Viimasel paaril kuul olen tundnud end väga halvasti. Füüsiliselt, vaimselt ja igatepidi. Olin palavikuga haige, aga see ei tähendanud, et kohustused korraga oleksid kadunud. Kus sa sellega. Ühiselamusse kolis uus boxikaaslane, kes tegi sealse elamise talumatuks. Tema vägitegude tõttu jäi ka toakaaslane haigeks. Aina tihedamini kuulsin ütlemist: „Sina poleks ju ikka saanud. Oled ju nii hõivatud.“ „Sul pole ju aega meie jaoks.“ „Oled mind täitsa unustanud.“ Laveerida kahe linna, sõprade, vanemate, tuttavate, ülikooli, Tudeng TV, ürituste ja kõigi muude kohustuste vahel on väga raske.

Tegin ja teen Tudeng TV jaoks lugusid kogu hingest, kuid ikka öeldi, et pole päris see. Tõmblen iga päev, pigistades endast kõik mahlad viimse piisani välja, kuid ikka pole ma piisavalt hea, tark, andekas, ilus jne. Hakkasin tundma kuidas minu siirast naeratusest on muutunud võlts ja pingutatud. Motivatsiooni pole. Tuju on morn. Väikegi negatiivne tagasiside rusub. Mõistsin, et nii edasi liikuda ei saa. Ma pean saavutama tasakaalu ning taaskord õppima rõõmustama ka väikeste asjade üle.

Kevade hõngu on juba tunda ning iga päev püüan nüüd naeratada aknast sisse paisvale päikesele vastu. Võtsin paariks nädalaks Tudeng TV osas koormust maha. Püüdsin veeta rohkem aega toakaaslasega. Käisin kodus ja Toila termides. Mõtlesin mõtted sirgeks ning sain  boxikaaslase taltsutatud. Läksin taaskord meid kõiki võluvat vanalinna avastama ning vanilje maitseline jäätis käes punakate katustega laiuvat vaadet nautima. 

Tänase hommiku/päeva veetsin ühiselamu aias. Anne&Stiili märtsi number ühes käes ja teises marjane ning aurav Liptoni teega kruus. Seda ajakirja loen selle asutamise algusest ning selle kättevõtmine tähendab minu jaoks hetke iseendale. Ajakirja kaasautoriteks on andekad kirjanikud ja ajakirjanikud, kes ei kasuta niivõrd priiskavaid ja manipuleerivaid turunduslike väljendeid. Nad oskavad kirjutada siiralt ning imetlusväärselt. Alati, kui seda ajakirja loen, mõtlen endamisi, oskaksin ma ka nii kirjutada. Need lood motiveerivad, naerutavad, pakkuvad tuge ning mõtlemisainet. Ma tunnen end värskema ja puhanumana. Nüüdseks on märtsi number minul läbi. Soovitan ka teil järjekordsel poetuuril ühte korvi pista.

Märtsi numbris meeldis mulle kõige enam Margus Karu kolum. Saladuskatte all võin öelda, et imetlen tema kirjutamise maneeri ning värsket ajakirja avades, loen tema lugusid alati esimestena. Sellel korral kirjutas ta vanemaks saamise helgemast küljest. "Ma julgen öelda ei. Ma tean, et tehtud vigu saab parandada. Ma ei viitsi solvuda. Ma ei pea imelikuks käia üksi kinos või restoranis või öelda inimestele, et nad mulle meeldivad. Ma võin lahkuda halvalt peolt või etenduselt, kuigi olen piletiraha maksnud, ja ma väärtustan oma aega piisavalt, et vältida ebasümpaatseid inimesi. Ma julgen ennast väljendada. Ma saan endale reisides korraliku hotellituba lubada ega pea seitsme purjus iirlasega umbses magalas põrandat jagama. Ma väärtustan häid inimesi enda ümber ega võta neid enesestmõistetavalt."

Mind naerutas Anu Lilli lugu „Mida sulle Kariibi mere kruiisist ei räägita“. Meeldejäävaks osutus selline lõik: „Pealekauba varastati meil kohe sadamas fotokaamera. Mis meile 30 dollori eest tunni aja pärast tagasi müüdi. Selgus, et kaamera „ununes“ taksosse. Loomulikult oli tegu petuskeemiga – kaamera patsati meilt, kui taksosse istusime, ning „leiutasu“ eest saime selle tagasi.“ Mulle meeldib reisikirju/lugusid lugeda. Lisaks mõnda aega on mu peas keerlenud üks väike plaan. Usun, et oma unistuste nimel peab töötama ja neid täitma. Seega loodan, et kõik õnnestub.

Ajakirja kaante vahel avanes minu jaoks hoopis teine Elisaber Reinsalu külg. Beyonce loos olin pettunud, aga seda kompenseeris intervjuu Kristo Eliasega.

Selle aias viibitud aja jooksul mõistsin, et olen oma eluga hetkel rahul. Tasakaalu tuleb elus säilitada. Vastasel juhul avastad end õhtuti patja nutmas ja võltsi naeratust endast välja punnides, et jumala eest keegi aru ei saaks, et hetkel sa ei hoiagi elul kätt pulsil.