19.06.16

IGAVESTI ARMUNUD PARIISI


"Reis on isikupärane – kahte ühesugust reisi ei ole. Tal on temperament, ainulaadsus ja individuaalsus. Me avastame pärast aastaid kestnud pingutusi, et meie ei kujunda matka, vaid matk kujundab meid." Need kuldsed sõnad pani omal ajal kirja üks mu lemmikkirjanikke John Steinbeck ja tal on paganama õigus. 

Ilmselt paljud teist küsivad imestusega „Rita, miks sul kulus pea pool aastat enne, kui otsustasid Pariisist kirjutada?“. Arvan, et ma ei olnud valmis endale tunnistama, et see reis on läbi. Kui leiad koha, kus meeldib kõik ja avastad, et need pole lihtsalt ilustatud jutud, siis leppida lahkumisega on märksa raskem. 

Mulle meeldib reisida, sest lisaks uutele tutvustele ja kohtadele avastan ma eelkõige ennast. Pariisi ei peeta asjatult maailma luksuslikumaks ja romantilisemaks linnaks. Tõepoolest detailideni läbimõeldusest ning pühendumusest õhkas iga nurk, hoone, vaatamisväärsus ja inimenegi. Mind lõi pahviks Versailles' loss, kus oli iga detail nii täiuslikult paigas.

Suuresti määrab arhitektuur, kas linn poeb mulle hinge või mitte. Ma lihtsalt saan kunstist ja arhitektuurist nii palju inspiratsiooni. Mulle meeldib pühendunult silmitseda detaile. Kujutada ette inimesi, kes nendes hoonetes elasid/elavad. Millised nad olid/on? Mida nad väärtustavad? Kuidas need detailid on tehtud? Minu peas kerkib korraga palju küsimusi, aga samas hinges tunnen rahu, sest mulle meeldib, mida silmad näevad. Ma hindan pühendumust ja täiuslikkuseni viimistletust.

Olen aru saanud, et väga määrav on see, kellega sa reisil aega veedad. Kui sind saadab vinguviiul või kappav Hiina turisti tüüpi reisija pahuras tujus või ebaviisakalt käituv mats, siis suure tõenäosusega on osa reisist kibeda järelmaiguga. Selline reaalsus tabas mind Barcelonas ja Amsterdamis, aga Pariisiga oli hoopis teine lugu. 

Mu seltsilised olid imelised inimesed. Alustaks kullapai Birgitist, kes vaatamata väsimusele ja kiirele graafikule leidis aega, et muuta minu joaks reis meeldejäävaks. Parimat reisikaaslast on võimatu soovida ja leida. Palju nalja, pilte ja lihtsalt tohutult positiivset energiat. Ehtne match made in heaven. Ka prantslased, kellega veetsin aega muutsid reisi käekäiku märkimisväärselt. Ja ühel käisin isegi hiljuti külas Londonis, sest ta otsustas proovida välismaal elamist.


Stiilsed prantslased

Pariisi meeste riietumise stiilist võiksin kirjutada oode. Seda raskem oli tulla tagasi Eestisse ja näha bussis dressides ja päevi näinud jopedes mehi. Pariisi meeste stiil on elegantne, hoolitsetud aga minimalistlik. Täpselt nagu mulle meeldib. 

Ka naised jäid samaga silma. Valged särgid, tumesinised pintsakud, beežid või hallid mantlid, mustad püksid, kleidid ja alati hea parfüüm ning täiuslikult seotud hall kašmiir sall. Metroos silmitsedes inimesi märkasin, et tüüpilised Pariisi naised ei pinguta üle meigiga. 

Üldiselt piirdub asi ripsmetuššiga ning hinnas on ka naturaalselt parajalt kohevad ning laiad kulmud ja täiesti klaarilt puhas nahk. Ei märganud ma mingeid jumestuskreeme, päikesepuudreid ega näokontuurimist. Õhtutel lisandus punane musisuu, mis jättis jahedal õhtul välikohvikus istuva daami veiniklaasile šarmika jälje. 


Ojana voolavad hetked

Reisides mulle meeldib endale aga võtta. Mind ei saa kohe kindlasti liigitada Hiina turisti kategooriasse, kes kappab kõik paigad kiiruga läbi ja kui koju jõudes sõbrad küsivad, kuidas Pariisis oli, vastab ta „Pole veel pilte vaadanud“. 


Ma võtan aega. Alati! Et nautida hommikut. Käia läbi lähimast pagariärist. Haarata kaasa värskeid suussulavaid  pehmeid croissante ja jalutada aurava kohvi topsiga tagasi koju. Teha end kiirustamata korda. Uurida kaardilt tänast maršuuti ja asuda teele. 

Ma olen see, kes jalutab prantslasega rahulikul sammul Louvre`i muuseumis pea pool päeva ja lihtsalt istub pea tund aega pingil skulptuuride korrusel ning räägib elust, Charlie Hebdo tulistamisest, tulevikust, olevikust, minevikust. Hiljem istusime temaga veidi kohvikus ja nautisime maitsvaid vaarika tartalette ning suundusime Eiffeli torni tippu. 

Raske on kujutada täiuslikumat päeva lõppu, kui pranslasega šampanja klaase kokku lüües vaatega öisele Pariisile. Sähvivad tuled ja tipus kohisev tuul viivad kodumuredest mõtted eemale. Sa upud sellesse joovastavasse hetke. 

Rahulikult reisimine ei tähenda kaugeltki millestki ilma jäämist. Päris loetelu külastatud kohtadest tegema ei hakka. Eks pildid kõnelevad enda eest ise. 

Suurlinna rahu

Ma olen õppinud reise nautima. Pigem avastan koha võrra vähem, kui jätan nautimata eelmist kohta täielikult. Pariisi puhul üllatas mind metroo vaikus ja reisijate abivalmidus. Lapsed ei karjunud, keegi ei istunud ninapidi telefonis, keegi ei arutanud peremuresid valjuhäälselt nagu Eestis ikka kombeks. 

Usun, et kõik mu tuttavad teavad, kuidas ma vihkan Eesti ühistransporti. Täiesti südamepõhjani. Seda pidevat kära ja teise privaatsuse piiramist. Lõputut jutuvada, naabrinaise voodielust rääkimist, laste karjumist ja emade vastu karjumist. Pipraviina pakkuvaid purujoodikuid bussi tagaosas. 

Ma tõesti ei salli mitte midagi sellest. Vastukaaluks vaiksed prantslased, kes loevad raamatut või ajalehte või otsivad sinuga silmsidet ning malbelt naeratavad. See hea kasvatus määrab nii palju. 



Julgus avastada

Mulle meeldib reisida, sest lisaks uutele tutvustele ja kohtadele avastan ma eelkõige ennast. Sellel reisil ma tegin mitmeid nö. julgustükke. Sõpradele nendest rääkides olid nad pahviks löödud ning imestunult kõlas vastu „Kuidas sa julgesid?“. 

Ei tea, kas põhjuseks oli ajakirjanduslik uudishimu ning hulljulgus või lihtsalt neiulikult särasilmne naiivsus või äkki oli see kokteil mõlemast. Näiteks külastasin öist Moulin Rouge`i võhivõõra prantslase seltsis, kellega rääkisime siis veel hiljuti toimunud Charlie Hebdo tulistamisest. Ilmselt siinkohal tasuks mainida, et tegu oli moslemi noormehega. 

Mu ema saaks ilmselt rabanduse (ema palun ära saa). Mind huvitas tema arvamus. Tegu oli kirurgiga, kes seletas olukorda väga silmi avavalt tuues sisse ka moslemite perspektiivi selles olukorras. Päris palju oli linna avastamist ka täiesti omapead. 

Pariisi metroo on väga lihtne ja inimesed abivalmid. Seega julgustan teid ka üksi linna avastama. Erinevaid olukordi oli veel ja veel, kuid need jätan siiski saladuse hõlma.

Pariis jääb mulle igaveseks meelde ja hea meelega külastan seda taas. Piiluge veidi pilte ka ja saage osa minu seiklusest. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar