Mõned
teist ehk juba teavad, et sellel suvel olin taas suvereporter
Õhtulehes. Mis teha, ei saa ma kuidagi ilma selle vahva
seltskonnata. Ilusa punkti selle suve reporteri tööle panid
Õhtulehe suvepäevad, mis toimusid Naissaarel. Täitsa piinlik kohe
tunnistada, aga olen rännanud küll Barcelonas, Tšehhis, Austrias,
Slovakkias, Amsterdamis ja mujal välismaal, aga Eestimaa kauneid
saari polnud siiani kordagi avastanud. Õnneks nüüd parandasin
selle suure vea.
Naissaare
puhkus oli täpselt mida vajasin. Ilus ilm, toredad inimesed, maitsev
toit, kuum saun, soe tünn, südamlikud laulud südaööni ja palju
naeru. Mul tohutult vedas seltskonnaga. Aitäh Elen, Carina, Risto
ja Maria, et muutsite iga Naissaarel veedetud hetke topelt
rõõmsamaks.
Naissaarel
on tohutult kaunis rand ja vesi on täiesti läbipaistev. Laine
muutis huvitavalt värvi sinisest-briljantroheliseks-valgeks vahuks-
läbipaistvaks. Sealsel rahul, vaikusel ja mere kohinal on
seletamatult hüpnotiseeriv jõud. Vahel lihtsalt saad sõnadeta aru,
et see ongi see õige koht.
Talvel
elab Naissaarel 2-3 inimest. Saarel toodetakse elektrit
päikesepaneelide abil. Kohale saab sõita Monica nimelise
reisilaevaga või nagu meie sõitsime Lulu purjekaga. Saarele tegime
ringi peale kastiautodega ja pisikese rongiga sõites. Kõvast pingist
kandiliseks muutunud pepu ja vingugaasi uinutavad pahmakad viisid
meid kindlapeale mugavustsoonist välja, aga sõit oli sellegipoolest
vahva.
Kirsiks tordil oli mu pisikese unistuse täitumine. Olen alati
tahtnud ATV-ga sõita ja Risto täitis mu väikese soovi. Vahel
teevad pisikesed heateod teise inimese nii õnnelikuks. Aitäh!
Kes
pole veel seda rahuliku saart avastanud ja sooviks korraks põgeneda
Tallinna kärast, siis soovitan südamest Naissaarele minekut. Kindlasti tahan sinna tagasi naasta.
Olge
tublid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar