Mul on kolm suurt
kirge. Mood, fotograafia ja kino. PÖFF`i Moekinol õnnestub need imelisel kombel
ühendada ühte inspireerivasse kooslusesse, mis paneb fantaasia hämmastavalt
kiiresti tööle. Iga Moekino on alati ERILINE.
Oma koha poole suundudes tervitab mind uksel emalikult sooja ja särava naeratusega Helen Saluveer, kes on juba 8. aastat Moekino eestvedaja ja programmi koostaja olnud. Ta malbet tervitust saadab soe naeratus ja peatselt ma tean, et kohe avaneb mu silme ees hoopis teine varjatud imedemaa, mis ei kao iialgi meelest.
BALMAINI STIIL
Balmain`i stiili saab
vaadata nüüd ainult teisipäeval, 25.novembril, kell 21.00. Hiline tund, aga see
kogemus on seda väärt. Film kestab kõigest ühe tunni, kuid tugev emotsioon
kestab tunduvalt kauem.
Olge tublid ja ilusat kinoelamust!
Kõik algab
toimumispaigast. Ma ei kujuta Moekino kuskil mujal ette, kui Sõpruse kinos. See
repertuaarikino ehitati aastatel 1953–1955 märtsipommitamises hävinud hoonete
asemele. Hoone kõrvalfassaadidel on poolsambad, mida ühendab kaarestik. Saalis
istudes ei suuda ma mitte vaadata lage. Lae lahenduses on ühendatud
klassitsistliku ja rahvusliku arhitektuuri vormid. Keskosa
on taevasiniseks võõbatud, mille südamesse on kerkinud täiskuud meenutav element. Keerdudest moodustunud
laedekoori elemendid soodustavad rännakut ajas. Nagu moele ikka omane, siis
minu teada ainult Sõpruse kinos saab osta veini, mida serveeritakse säravaks
poleeritud pokaalis.
Oma koha poole suundudes tervitab mind uksel emalikult sooja ja särava naeratusega Helen Saluveer, kes on juba 8. aastat Moekino eestvedaja ja programmi koostaja olnud. Ta malbet tervitust saadab soe naeratus ja peatselt ma tean, et kohe avaneb mu silme ees hoopis teine varjatud imedemaa, mis ei kao iialgi meelest.
Varasemalt juba
mainisin oma ootusärevust just seoses selle filmiga. Olen suur Balmain`i ja
eelkõige Olivier Rousteingu loomingulise nägemuse austaja. Film avas minu jaoks
täiesti teistsuguse Balmain`i. Kui ma nägin esmakordselt fotosid Olivier
Rousteingu esimesest Balmain`i kollektsioonist olin ma silmapilkselt armunud.
Balmain just tema loomingulise juhtimise all paistab silma, kuid mitte odavalt
nagu Jeremy Scott`i praegune Moschino. Olivier`i Balmain on hoopis teisest
killast. See paneb ahetama, sest need kunstiteosed ei ole lihtsalt kangatükist
kokkuvorbitud riided, vaid kantav arhitektuur. Ei pea olema moeekspert, et
märgata, kui keerukad meistriteosed on teie silme ees. Päevast päeva uurin ja puurin vabatahtlikult erinevaid haute
couture brände ning nende kollektsioone. Pean tunnistama, et Balmain on olnud
Olivier`i ajast alates mu kõige lemmikum.
Olivier Rousteingust 25-aastasena tõusis Christophe Decarnin`i asemele Balmaini loovjuhiks.
(Ta oli kõigest 5. aastat minust vanem. Hämmastav!) Filmi vältel õnnestub
vaatajal näha Olivier`i paljastavates low-cut tank toppides. Tema ekstreemselt
kõrged põsesarnad, tumedad silmad ja kaneelisaia värvi nahk mõjuvad
joovastavalt. Kirsiks tordil on posilikult mänglev meel ja särav naeratus ning
loomulikult lademetes annet.
Filmis saate näha kollektsiooni Balmain army valmimist. Pariisi stuudios ei
toimu tavapäraseid fiting`uid. Kõik supermodellid on alati juba ette ära
valitud. Olivier`i muusadeks on Rihanna, Rosie Huntington-Whiteley ja Kim Kardashian. Jälgida
filmi jooksul nende suhteid on äärmiselt põnev.
Balmain`i filmis
kajastub stuudio töötajate suure armastava pere kombel ühte hoidmine. Töötajate
arvu poolest on Balmain`i töökollektiiv päris pisike. Samas see siirus ja soojus,
mis valitseb nende kollektiivis oli hämmastavalt meeldiv. Inimesed rügavad tööd teha ööd
ja päevad läbi, kuid vaatamata suurele stressile on nad sõbralikud, toetavad ja õnnelikud. Kõik see tundus nii tuttav.
Kohe meenusid ERKI, Monton-i moeshow ja Õhtuleht. Kui teil kord veab
kolleegidega nagu mul oli vedanud, siis te saate isegi Everesti otsa
ronitud sillerdava naeratusega näol. Õlg
õla vastu. Üksteise toetamine on nii oluline.
Kui film sai läbi ja
inimesed hakkasid kerge sumina saatel nihelema, istusin ma endiselt paigal. See
tunne oli nii võimas, et tundus nagu oleksin korraks jätnud hingetõmbe vahele.
Kerge torge südames sarnanes tundele, kui tähtis inimene ütleb sulle kolm kõige
oodatumat sõna ja korraga sa oled hingetu. John Green on kirjutanud: „I fell in
love the way you fall asleep: slowly, and then all at once.“ Just sellise
tundega ma väljusin saalist.
Olge tublid ja ilusat kinoelamust!







Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar