Värske õhk = selge pea

Tere kõigile. Ma pole kuhugi kadunud. Täitsa elus ja terve. Vahepeal olid lihtsalt väga sisukad päevad ja siis sõitsin kohe suvilasse, sellepärast polnud ka aega blogimiseks. Täna kirjutan IMELISEST nädalavahetusest Jaama küla suvilas.

Alati, kui jõuame reede õhtul suvilasse, tervitab meid värske õhk ja südantsoojendav rahu. Alati esimese asjana jooksen jõe kaldale. Selline komme on mul juba lapsepõlvest külge jäänud. Olen märganud, et mul on üldse eriline suhe veega. Mulle meeldib vee juures viibida või selles sulistada. Vesi mõjub mulle rahustavalt ja teeb pea selgeks. Niisiis imetlesin veidi jõge, siis pakkisin kotid lahti ning läksin mööda küla jalutuskäigule. Päike hakkas juba loojuma ning tema veel erksad, kuid juba külmad kiired ulatusid kõikjale ja just kui paitasid oma kuldse kumaga. Selline mõnus suvine ilm meeldib mulle väga. Kohe meenuvad suved, mis veetsin lapsepõlves vanaemaga suvilas. Uudistasin ringi, pildistasin ja tundsin end lihtsalt hästi. Vanaisa poolt istutatud õunapuul olid juba õunad valminud ning meie äraolekul oli neid palju maha kukkunud. Muide nii maitsvaid õunu ei leia te Eestis mitte kuskilt, sest sellist õunasorti Eestis pole müügil. Õunad on veidi roosakas triibulised ja väga maitsvad.

Järgmisel päeval juba kella kaheteistkümne paiku sõitsime Peipsi järve randa. Nii puhas pole vesi Peipsi juba ammu olnud. Ujusime, päevitasime, mängisime kaarte ja võrkpalli, siis sõitis isa tagasi suvilasse oma asju ajama ning mina jäin veel kolmeks tunniks randa mõnulema. Minu kaaslaseks vaid Gert Helbemäe ,,Ohvrilaev“. Sain ta muidu läbiloetud. Üks lemmikumaid nüüdsest, kuigi lõpp jäi minu jaoks kuidagi lahtiseks, aga võib-olla autor seda sooviski. Nii ma siis nautisin ilma. Käisin ujumas, lugesin, päevitasin ja kõik otsast peale.Vahepeal leidis minu kõrval koha üks pere. Mina seisin enda mütsis, mis on meremehe stiilis. Poiss sosistades ütles emale: ,, Kas ta on meremees?" Ma kihistasin muidugi natuke. Ta ema vastas, et ,,Ei,, ilmselgelt lihtsalt selline ilus müts. Lapsed on ikka nii armsad ja teevad tuju heaks oma küsimustega.

Kui olin lugemisest mõnevõrra tüdinenud vaatasin natuke ringi. Järv oli sellel päeval üllatavalt rahulik. Üldse oli väga vaikne, kuigi inimesi oli palju ümber. Ilmselgelt kõik nautisid seda üllatavalt vaikust. Jälgisin inimesi ja seda kuivõrd erinevalt kõik vette sisenevad. Mõtlesin, kas inimese vette sisenemisel võib olla mingi side iseloomuga? Olen täheldanud, et meie pere puhul on sellel mingi kokkusattumus olemas. Niisiis mõned jooksevad suure tormiga vette (enamasti lapsed), teised sisenevad kiirel ja kindlal sammul ning sukelduvad, kolmandad astuvad ebakindlaid samme kössi tõmbudes ja neljandad tammuvad üsna pikalt ühe koha peal, siis teevad käed ja kõhu veidi märjaks ning tasasel sammul liiguvad veidi edasi ja peatuvad taas. Nii ma mõtlesingi, kas nad on elus ka sellise loomuga, näiteks otsuste langetamisel. Keegi teeb kiiresti julge otsuse ega kahetse midagi. Teine uurib ettevaatlikult tausta ning langetab otsuse ja kolmas ei julge ei otsustada ega ka eriti uurida.

Tagasi kogu selle olemise juurde. Armastan rannas viibida, sest siis jõuan alati oma mõtetes selgusele. Kui mind vaevab midagi või olen segaduses, üritan alati randa minna. Ka sellel korral olin päris segaduses, mida peaksin oma eluga peale hakkama. Kõik need sisseastumised, eksamid ja võimalused on juba pikkemata aega mulle muret teinud. Tundub, et rannas kuulen kõige paremini mingit oma sisemist häält ja otsuseid langetada on kohe lihtsam. Ära minnes kohtasin ka nüüd juba endist matemaatika õpetajat. Algul ma ei tundnud teda ära. Ilmselgelt pole ma harjunud õp. Kallavust nägema klassi ees suures Sinises kaabus ja maani punakas kleidis ja kõige tippuks veel pool nägu katvate prillidega. Teretasin, aga tundub, et ta ei tundnud mind ära ja tuimalt kõndis mööda. Hiljem tuli isa mulle järgi. Grillisime, rääkisime juttu ja taaskord lugesin. Tegime ühe õhtuse paadisõidu. Hiljem vaatasime vene keelset versiooni saatest ,,Su nägu kõlab tuttavalt“. Sooviksin teha suure pai kõigile Eesti saate jumestajatele ja grimeerijatele, sest minu üllatuseks oli Eesti jumestajate võltsninad ja meik tunduvalt reaalsemad ja sarnasemad.

Pühapäeval (täna) sõitsime taaskord Peipsi randa. Juba pool üks sõitsime välja. Seekord olin rannas terve päeva täiesti üksi algusest peale. Hiljem kohtasin tuttavaid ja rääkisime veidi juttu. Sain jälle palju lugeda ja mõelda. Kaks päeva rannas tegid oma töö. Peale esimest päeva kattis minu nahka hele kuldne kuma, kuid peale tänast päeva olen ma rohkem punase keedetud vähi moodi. Tundub, et mind ootab ees väga kuum öö, sõna otsese mõttes. Kreemitasin kuidas suutsin, aga hetkel pole veel sellest väga kasu, sest valu domineerib endisel. Isa leidis päeval aias linnu, kes oli ilmselgelt kas viga saanud või lihtsalt veidi ülekuumenenud. Isa on mul suur loomade ja lindude armastaja. Ta otsustas aidata linnukest. Tegi paadikuuris linnule pehme aseme ning viis ta sinna. Toitis teda veidi. Õhtuks, kui olin juba rannast tagasi, läksime lindu vaatama ning ta juba siristas lennates kuuris. Isa sõnul polnud linnuke suutnud algul lendu tõustagi. Mu isal on ilmselgelt väga hoolitsevad ja maagilised käed. Kõigele lisaks veel SUUR SUUR süda, milles on palju armastust. Ilmselgelt sai ka linnuke osakese sellest. Aga olge tublid ja võtke kõik, mis võtta annab sellest viimasest suvekuust :)

P.S Kollane maja on lihtsalt random. Meeldis maja erksavärvilisus.